10. juunil esinesid Eesti Arengufondis
traditsioonilise "Happy Hour" formaadis külalised Austraaliast,
Sydbey Ülikoolist - poliitteaduste professor Linda Weiss ja strateegia
professor John A. Mathews
Neist esimene tutvustas USA teaduse ja
innovatsiooni rahastamise skeeme, mis peaasjalikult käivad läbi riikliku
turvalisuse vajaduste defineerimise ja on tihedalt seotud vajadusega vastata
turvalisust ähvardavateke teadvustatud ohtudele tehnoloogiliselt.
John A. Mathews´i ettekanne puudutas mõnevõrra
eksootilisemat ent maalähedasemat teemat - Tööstuse rohestamine: Hiina ja
üleilmne tehnoökonoomiline pööre taastuvate energiallikate poole (The greening
of industry: China and the global technoeconomic transition to renewables).
Keerulise pealikrja taga peitub tegelikult Hiina tee oma grandioosse
keskkonnaprobleemi lahendamiseks. Hiina suur tööstuspööre sai alguse sellest
kui riik liitus WTO-ga 11.detsembril 2011. Hiina valis tee, mida võiks
kirjeldada kui tootmispotentsiaali kiirendatud arendamist. Loomulikult on
enamus sellest tootmisest selline, mida me oleme harjunud nimetama
alltöövõtuks, kuid nagu näha, on selline tegevus olnud õigustatud, kui tulemust
hinnata SKT kasvu järgi. Selleks, et kiiresti arenev tööstus oleks piisavalt
elektrienergiaga varustatud, kasutati kõige kiiremat ja sel hetkel odavaimat
teed – hakati kiiresti ehitama kivisöega köetavaid soojuslektrijaamu. Tuletan
siinkohal meelde, et kivisütt esineb maakeral suhteliselt ühtlaselt ja
suuremate riikide puhul on nende kiviöeressurss enam-vähem võrdeline nende
pindala suurusega. Arvata võib Hiina pindala juures on neil söemaardlaid
piisavalt.
Joonis 1 Peale
Hiina liitumist WTO-ga 2001. aastal kasvas järsult nii elektri kui
soojusenergia
genereerimine kivisöe põletamise läbi.Sama joonis näitab ka
energiapoliitika muutust alates aastast 2010.
Lisaks kiirele tööstuse arendamisele algas ka
kiire saastamine. Sellise kiire kivisöe põletamise tulemused andsid ennast
tunda peaaegu kohe – oluliselt halvenes keskkond, saastus õhk ja vesi. Ilmselt
on kõik kuulnud kurikuulsatest Pekingi sududest…
Juuresolevalt jooniselt on lisaks Hiina tööstuse
kiirele arengule näha ka selle probleemi teadvustamine aastast 2010. Mõneti on
see pööre keskkonnaprobleemide poole seotud ka ühe osaga Hiina
tööstustootmisest. Nimelt oli selleks hetkeks füüsiline elukeskkond muutunud
sedavõrd halvaks, et lihtsalt oli vaja midagi ette võtta. Õnneks oli selleks
ajaks kasvanud nõudlus taastuvenergia seadmete järele ja sedamööda laienenud
tootmine ja tootearendus muutnud nende hinna võrreldavaks nn. traditsioonilise
elektri genereerimise seadmete hinnaga. Eeldatavast jätkub edaspidigi trend,
mille kohaselt fossiilse elektri omahind kasvab ja taastuvelektri omahind
kahaneb.
Nii ongi Hiinas võetud kurss füüsilise
keskkonna seisundi parendamiseks eelisarendada taastuvenergeetikat, mida
tähistatakse lühendiga WWS (akronüüm sõnadest Wind, Water, Solar - tuul, vesi, päike). Arvestades siinjuures, et
tööstuse kui tootmisprotsessi äravool „läänest“ „idasse“ jätkub üha kiirenevalt
on uute elektrigenereerimisvõimsuste rajamise vajadus Hiinas pidev. Kui veel
mõni aasta tagasi räägiti, et Hiinas antakse igal nädalal käiku üks uus
kivisütt põletav soojuselektrijaam, siis praegu antakse igal nädalal käiku ühe
söeelektrijaama jagu taastuvenergial põhinevat genereerimisvõimsust.
Lisaks keskkonnaprobleemide leevendamisele
adresseerib Hiina taastuvenergeetika eelisarendamine veel üht probleemi, nimelt
püüet vältida sõltuvust energiakandjate impordist ja seeläbi vähendada haavatavaust
geopoliitilise olukorra mittesoovitavatest arengutest.
Joonis 2 Hiina tuule ja tuuma elektri genereerimise võimsuste
dünaamika võrdlus. Näha on tuulegeneraatorite rajamise kiirenemine keskkonna
probleemide teadvustamisel aastakümnendi vahetusel. Samal ajal seiskus
söeelektrijaamde lisandumine (vt. Joonis 1)
Hiina
otsustavust energiapoliitikas tuleb ainult tervitada. Sarnase arengu on läbinud
kõik tööstusriigid. Esmalt arendatakse välja piisav
tööstus(-tootmis-)potentsiaal ja seejärel hakatakse lahendama sellega kaasnevaid
ja sellest tulenevaid probleeme. Vanad tööstusriigid on tootmisega seotud
probleemide lahendamiseks suunanud tootmise kolmandtesse riikidesse nagu
näiteks Hiinasse. Hiina, olles aavutanud tööstusliku potentsiaali oluliselt lühema
aja jooksul kui see juhtus näiteks vanal heal Inglismaal, otsib lahendust om
probleemidele energia genereerimises taastuvatest allikatest.
Ent vaadakem asja globaalses mastaabis. 2014.
Aastal lisandus kogu maailmas päikesest elektri genereerimise võimsusi
40 000 MW võrra ja tuuleenergia võimsusi 50 000 MW võrra. Arvestades nende
tootlikkusteguriks 20%, on „uute“ võimsuste
genereeritud energia 157 TWh. Samal aastal kasvas nafta tootmine 3 miljoni
barreli võrra päevas, milles sisaldub enegriat 1800 TWh võrra. Maagaasi toodeti
eelmise aastaga võrreldes rohkem 5 miljonit tonni, mis sialdab energiat 75 TWh.
Sütt kaevandati 2014 aastal eelmise aastaga võrreldes rohkem hinnanguliselt 30
miljonit tonni – 201 TWh. Kui neid numbreid võrrelda, siis selgub, et elektri
genereerimise juurdekasv taastuvatest allikatest on küll muljetavaldav – 157
TWh aga jääb siiski täiesti fossilenergia kasutamise juurdekasvu – 2000 TWh,
varju. Teisisõnu on veel vara rõõmustada.
Kokkuvõtte tegi Kalle Virkus (Arengufond)