Neljanda tööstusrevolutsiooniga on tõsi taga

 Minu lapsepõlves lüpsti lehmi poolkäsitsi, lihtsate lüpsimasinatega. Tänapäeval on see suurtes farmides mõeldamatu ja kogu töö teevad ära lüpsirobotid. Samasugune muutus ootab meid ees ka tööstuses – vabrikutes, kus täna töötab sada inimest, jätavad masinad peagi alles kümme või viisteist.

Eesti seisab koos ülejäänud maailmaga hetkel uue, järjekorras neljanda tööstusrevolutsiooni lävel. Loogika on lihtne: 19. sajandil toimunud industrialiseerimist peetakse esimeseks tööstusrevolutsiooniks, teine tööstusrevolutsioon tuli koos tehaste elektrifitseerimisega ning kolmas oli 1970ndatel toimunud digitaalne revolutsioon, mil tehastesse ilmusid robotiseeritud tootmisliinid.

Nüüd on elu edasi läinud ja neljas revolutsioon tähendab intelligentset tootmisprotsessi, mille keskmes on tehased ja tugiorganisatsioonid. Need suudavad juhtida iseseisvalt tootmist, sisenditega varustamist ja muid põhiprotsesse, nii et kogu väärtusahel on automatiseeritud ning ei nõua inimeste poolt „käehoidmist“.

Meil ei ole mõtet peita pead liiva alla ja loota, et see muutus läheb meist mööda. Ei lähe. Aga see võib olla meiesugusele väikesele ja hea IT-mainega riigile ülihea võimalus, kui vaid meie ettevõtted suudaksid muutustega esimeste seas kaasa minna, mitte jääda oma mõtteviisilt eelmisesse, 20. sajandisse.

See väljakutse ei ole mitte tehnika soetamise, vaid juhtimise ja mõtteviisi muutmise küsimus. Usun, et paljusid Eesti omanikele kuuluvaid ning nutikale majandusele keskendunud ettevõtteid köidab neljas tööstusrevolutsioon. Mida rohkem on meil kohalikke omanikke, kes tahavad ja suudavad investeerida uut tüüpi tootmisesse ning võtta otsuseid vastu kiiresti, seda rohkem jääb Eestisse lisaks makstavatele palkadele ka kasumit.

Aga mis saab inimestest, kelle töö masinad ära teevad? On paratamatu, et teatud tüüpi töökohad kaovad ja seetõttu peaksime hea seisma selle eest, et asemele tulevad uued, kaasaja vajadustele vastavad ametid. Kuna odavaks allhankemaaks jääda ei ole meil õnneks võimalust, siis tootmise Eestis hoidmise ainus võimalus on tööstuste robotiseerimine. Samuti peaksime mõtlema sellele, milliseid uusi töökohti loob uus olukord tööstussektoris ning unustada ei tohi, et kui tootmine on automaatne ja lihtne, muutub aina tähtsamaks see, mida ja kellele me toodame.

Pirko Konsa

Arengufondi juhatuse esimees