esmaspäev, 15. juuni 2015

John Mathews "The Greening of Industry"


10. juunil esinesid Eesti Arengufondis traditsioonilise "Happy Hour" formaadis külalised Austraaliast, Sydbey Ülikoolist - poliitteaduste professor Linda Weiss ja strateegia professor John A. Mathews

Neist esimene tutvustas USA teaduse ja innovatsiooni rahastamise skeeme, mis peaasjalikult käivad läbi riikliku turvalisuse vajaduste defineerimise ja on tihedalt seotud vajadusega vastata turvalisust ähvardavateke teadvustatud ohtudele tehnoloogiliselt.

John A. Mathews´i ettekanne puudutas mõnevõrra eksootilisemat ent maalähedasemat teemat - Tööstuse rohestamine: Hiina ja üleilmne tehnoökonoomiline pööre taastuvate energiallikate poole (The greening of industry: China and the global technoeconomic transition to renewables). Keerulise pealikrja taga peitub tegelikult Hiina tee oma grandioosse keskkonnaprobleemi lahendamiseks. Hiina suur tööstuspööre sai alguse sellest kui riik liitus WTO-ga 11.detsembril 2011. Hiina valis tee, mida võiks kirjeldada kui tootmispotentsiaali kiirendatud arendamist. Loomulikult on enamus sellest tootmisest selline, mida me oleme harjunud nimetama alltöövõtuks, kuid nagu näha, on selline tegevus olnud õigustatud, kui tulemust hinnata SKT kasvu järgi. Selleks, et kiiresti arenev tööstus oleks piisavalt elektrienergiaga varustatud, kasutati kõige kiiremat ja sel hetkel odavaimat teed – hakati kiiresti ehitama kivisöega köetavaid soojuslektrijaamu. Tuletan siinkohal meelde, et kivisütt esineb maakeral suhteliselt ühtlaselt ja suuremate riikide puhul on nende kiviöeressurss enam-vähem võrdeline nende pindala suurusega. Arvata võib Hiina pindala juures on neil söemaardlaid piisavalt.


Joonis 1 Peale Hiina liitumist WTO-ga 2001. aastal kasvas järsult nii elektri kui soojusenergia 
genereerimine kivisöe põletamise läbi.Sama joonis näitab ka energiapoliitika muutust alates aastast 2010.

Lisaks kiirele tööstuse arendamisele algas ka kiire saastamine. Sellise kiire kivisöe põletamise tulemused andsid ennast tunda peaaegu kohe – oluliselt halvenes keskkond, saastus õhk ja vesi. Ilmselt on kõik kuulnud kurikuulsatest Pekingi sududest…

Juuresolevalt jooniselt on lisaks Hiina tööstuse kiirele arengule näha ka selle probleemi teadvustamine aastast 2010. Mõneti on see pööre keskkonnaprobleemide poole seotud ka ühe osaga Hiina tööstustootmisest. Nimelt oli selleks hetkeks füüsiline elukeskkond muutunud sedavõrd halvaks, et lihtsalt oli vaja midagi ette võtta. Õnneks oli selleks ajaks kasvanud nõudlus taastuvenergia seadmete järele ja sedamööda laienenud tootmine ja tootearendus muutnud nende hinna võrreldavaks nn. traditsioonilise elektri genereerimise seadmete hinnaga. Eeldatavast jätkub edaspidigi trend, mille kohaselt fossiilse elektri omahind kasvab ja taastuvelektri omahind kahaneb.

Nii ongi Hiinas võetud kurss füüsilise keskkonna seisundi parendamiseks eelisarendada taastuvenergeetikat, mida tähistatakse lühendiga WWS (akronüüm sõnadest Wind, Water, Solar -  tuul, vesi, päike). Arvestades siinjuures, et tööstuse kui tootmisprotsessi äravool „läänest“ „idasse“ jätkub üha kiirenevalt on uute elektrigenereerimisvõimsuste rajamise vajadus Hiinas pidev. Kui veel mõni aasta tagasi räägiti, et Hiinas antakse igal nädalal käiku üks uus kivisütt põletav soojuselektrijaam, siis praegu antakse igal nädalal käiku ühe söeelektrijaama jagu taastuvenergial põhinevat genereerimisvõimsust.

Lisaks keskkonnaprobleemide leevendamisele adresseerib Hiina taastuvenergeetika eelisarendamine veel üht probleemi, nimelt püüet vältida sõltuvust energiakandjate impordist ja seeläbi vähendada haavatavaust geopoliitilise olukorra mittesoovitavatest arengutest.


Joonis 2 Hiina tuule ja tuuma elektri genereerimise võimsuste dünaamika võrdlus. Näha on tuulegeneraatorite rajamise kiirenemine keskkonna probleemide teadvustamisel aastakümnendi vahetusel. Samal ajal seiskus söeelektrijaamde lisandumine (vt. Joonis 1)

 Hiina otsustavust energiapoliitikas tuleb ainult tervitada. Sarnase arengu on läbinud kõik tööstusriigid. Esmalt arendatakse välja piisav tööstus(-tootmis-)potentsiaal ja seejärel hakatakse lahendama sellega kaasnevaid ja sellest tulenevaid probleeme. Vanad tööstusriigid on tootmisega seotud probleemide lahendamiseks suunanud tootmise kolmandtesse riikidesse nagu näiteks Hiinasse. Hiina, olles aavutanud tööstusliku potentsiaali oluliselt lühema aja jooksul kui see juhtus näiteks vanal heal Inglismaal, otsib lahendust om probleemidele energia genereerimises taastuvatest allikatest.


Ent vaadakem asja globaalses mastaabis. 2014. Aastal lisandus kogu maailmas päikesest elektri genereerimise võimsusi 40 000 MW võrra ja tuuleenergia võimsusi 50 000 MW võrra. Arvestades nende tootlikkusteguriks 20%, on „uute“  võimsuste genereeritud energia 157 TWh. Samal aastal kasvas nafta tootmine 3 miljoni barreli võrra päevas, milles sisaldub enegriat 1800 TWh võrra. Maagaasi toodeti eelmise aastaga võrreldes rohkem 5 miljonit tonni, mis sialdab energiat 75 TWh. Sütt kaevandati 2014 aastal eelmise aastaga võrreldes rohkem hinnanguliselt 30 miljonit tonni – 201 TWh. Kui neid numbreid võrrelda, siis selgub, et elektri genereerimise juurdekasv taastuvatest allikatest on küll muljetavaldav – 157 TWh aga jääb siiski täiesti fossilenergia kasutamise juurdekasvu – 2000 TWh, varju. Teisisõnu on veel vara rõõmustada.



Kokkuvõtte tegi Kalle Virkus (Arengufond)

0 kommentaari :

Postita kommentaar