teisipäev, 14. oktoober 2014

KASVURASKUSTE LAEST LÄBI: KESKENDUME SINNA, KUS OLEME JUBA TUGEVAD


Viimased nädalad on toonud majandusdebati tulipunkti ühe Eesti majanduse kasvuraskuse - keskmise sissetuleku lae alla lõksu jäämise – ja millega seda ravida. Et lagi on tõesti pea kohal, pole kahtlust. See ei nihku sentimeetritki, kui me päevast päeva lihtsamaks ja odavamaks muutuva tootmisprotsessi esimestes etappides askeldame. Üleskutsed majanduse taaskäivitamise nimel allhanke tupikteelt välja tagurdada ja väärtusahela ülemistel astmetel innoveerima hakata on esmapilgul loogilised. Keerulisem on aga küsimus – mida ja kuidas uuendada, mida toota, kuhu eksportida?

Kindlasti on õige vastus, et uuendada on vaja teadmisi ja oskuseid. Üks viis selleks on innovatsiooni süstida koolihariduse kaudu, kuid mitte ainult. Lähiajaloost on võtta ses osas ka mastaapne kogemus iseseisvuse taastamise järgsetest aastatest, mil Eesti majandus oli sunnitud tegema läbi väga suurt muutust. Erastamisprotsess tõi Eestisse välisinvestorite kapitalile lisaks toona senitundmatuid teadmisi ettevõtte juhtimisest, tootmise korraldamisest, projektijuhtimisest jne. Kui pea inimpõlv on  olnud hea kool õppimaks, kuidas tootmist ja äri korraldada, siis nüüd tuleb hakata õppima, kuidas ise toodete arendamise ja uute globaalsete ettevõtete loomise konkurentsis kaasa lüüa. Siin saavad kaasa aidata riskikapitalistid, kes start-up maailmas vajalikku oskusteavet koos investeeringuga pakuvad. -  võimekust luua innovaatilisi ja inimkeskseid tooteid, mis on loodud disainmõtlemise põhimõtteid kasutades. Nii tänased tegijad kui ülikoolinoored peavad majandusmudelite mõistmise kõrvale ehitama teadmised ja omandama oskused mõista klienti, juhtida toote loomise protsessi, luua parimat kasutuskogemust ja skaleeritavaid tooteid, neid väärtuspõhiselt hinnastada. Ehk kuidas luua toode, mida väga paljud kliendid tõeliselt tahavad ja hindavad.

Oleme seni käinud allhankija rada ja teinud iga kliendi jaoks oma (pool)toote ja vähem mõelnud, kuidas luua toode, mida vajavad vähemalt kümned, sajad või tuhanded kliendid. Enamalt jaolt on selliste toodete arendusprotsess pikk ja nõuab aastatepikkust kogemust, tasuks on aga kõrgepalgalised töökohad ja maksutulu aastakümneteks. Näide meie ülelahenaabritelt. Turu linnas juba 70 aastat tegutseva farmaatsiaettevõtte Bayer tootmis- ja arendusüksuses saab tööd ca 700 inimest, sh 60 teadlast, kes laborites realiseerivad pikaajalist koostööplaani kohaliku ülikooli, omavalitsuse ja ettevõtte vahel. Bayeri aastakäive on 700 miljonit eurot ehk iga töötaja kohta 1 miljonit eurot,.Ettevõtte tulumaksu tasutakse 85 miljonit eurot aastas, millest enamik läheb omavalitsuse rahakotti.

Ka meil on olemas edulugusid, kus luuakse maailmamastaabis unikaalset. Siiski on neid vähe. Meie senist sooritust ja riigi proportsioone vaadates peaks kõrge lisandväärtusega töökohti olema kolm korda rohkem kui praegu, et jõuda samale tasemele põhjanaabritega. Kiiremate tulemuste nimel tasub tähelepanu suunata aladele, kus oleme juba tugevad. Teadusel on juba praegu Eestile ja siin asuvale rahvusvahelisele ettevõtlusele anda ning vastupidi.

Arengufond on analüüsinud valdkondi, kus Eestil on ettevõtlus- või teaduspotentsiaal, kus meie suurus, ajalugu ja asukoht on meile eeliseks. See ei tähenda, et teised ettevõtlusharud ei peaks arenema või neid ei peaks toetama. Pigem tähendab see harude eelisarendamist, kus Eestis on juba praegu olemas arvestatavaid teadmisi ning kus ettevõtluse ja teaduse kokkuviimises peitub potentsiaal suurimaks lisandväärtuseks.

Valdkondi ja tehnoloogiaid, millega tegelemine annab suhteliselt suuremat ja kiiremat mõju, oleme seni välja raalinud viis kuni kuus – heaks näiteks on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamine töötlevas tööstuses ja tootmises, aga ka biotehnoloogia, meditsiiniteenused ja -tehnoloogia, ressursikasutus ja väärindamine.
Kui vaadata lähemalt info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat, siis on suurte andmemassiivide usaldusväärne töötlemine ja tarkvaraarendusehnoloogiate maailmatase nii hariduses kui ettevõtluses üks edu tagajaid. Kuid on teemasid, mis vajavad tuleviku vaates  erilist tähelepanu. Tervishoiuvaldkonnas on e-tervise süsteemi ja digiloo käivitamisest möödas kümme aastat ja tervishoid vajab uut hoogu –  see võiks olla rohkem ettevõtlusele avatud. Praegu on küsimus selles, kuidas panna inimesi oma tervise vastu rohkem huvi tundma ja sellesse panustama. Soodsate eelduste kujundamisel saab riik soodustada ennetava iseloomuga terviseteenuseid pakkuvate ettevõtete turuletulekut. Tervishoiu kui majandusvaldkonna areng peaks liikuma suunas, et eri tehnoloogiad aitaksid inimestel oma tervist paremini hoida. Sama oluline on see, et haiglad, Eesti Haigekassa ja kogu tervishoiusüsteem oleksid valmis uuenduste kasutuselevõtuks ning osalema inimkesksete toodete loomisel. Septembrikuisest Barack Obama visiidil jäi kõlama fraas, et USA tervisekindlustuse e-keskkonna loomisel oleks pidanud konsulteerima eestlastega. Kommentaar tõendab, et Eesti pole kaugel sellest, et meie e-riigi kõrval saaks maailmas tuntuks ka meie e-tervishoid. Peame kasutama oma unikaalseid eeliseid – tugevat IT-platvormi ja kiiret rakendamisvõimet, et globaalselt e-tervishoiu vedajate seas olla.
Teine näide. Infotehnoloogia tähtsus on Eesti jaoks väljaspool kahtlust. Aga kui palju suudame täna kasutada IT-d selleks, et vältida sellises traditsioonilises valdkonnas nagu ehitus inimlikke vigu – kiirendada planeerimisprotsessi, automatiseerida, luua kvaliteetsemaid ja paremaid hooneid. Olgugi, et arhitekt, elektrik ja küttesüsteemi paigaldaja loovad jooniseid digitaalsel kujul, võrreldakse neid jätkuvalt paberil. See meenutab aega enne e-maksuametit, kui suur osa tööst oli eri osapooltelt andmete kogumine ja käsitsi kokku viimine. Selle asemel, et  lasta arvutil andmetöötluse ja vigade vältimisega tegeleda. Samuti on meil täna märkimisväärsed saavutused puitmajade tootmises ning puidu kui taastuva materjali kasutamises keerukates ehituskonstruktsioonides.

See loetelu ei ole lõplik ning kindlasti see peab olema ajas valmis muutuma. Samas ei oleks suur viga jätta valikud tegemata. Iga valdkond vajab endale sobivat lähenemist ning selgelt püstitatud eesmärki.
Majandusdebatil on enne kevadisi valimisi maksupoliitika muutmine kujunemas nö laulusalmiks, vahele kõlab refräänina aga tuttav viis viimasest kümnendist - vajadus liikuda väärtusahelas ülespoole. Arengufondis usume, et majanduse restardiks tuleb Eestis panustada valdkondadesse, milles siinsel ettevõtjaskonnal ja teadlastel on kõige suurem võimalus luua lisandväärtust, luues neis majandusharudes töökohti, mis on seotud toote ja teenuse loomise, arendamise ja selle turundamisega.

Pirko Konsa
juhatuse esimees

Artikkel ilmus 14.10.2014  ajalehes Postimees.

kolmapäev, 8. oktoober 2014

E-residentsusest ehk riigist, mis on beeta-testis



E-residentsuse projekt tähendab võimalust kõigil maailma kodanikel omada Eesti riigi poolt väljastatud digitaalset isikutunnistust. See tähendab võimalust omada selles internetimaailmas oma nägu. Tegutseda seal oma nime alt, nii et vastaspool saab sind päriselt usaldada.

Digitaalse isikutunnistuse võtmeks on PIN-koodidega Digi-ID kaart, mille saamise eelduseks on sõrmejälgede põhjal tehtav tugev taustakontroll. Digi-ID on heausklikuks kasutamiseks mõeldud võti digitaalsesse maailma, sh Eesti avaliku- ja erasektori teenustesse, millega ei kaasne elamisloa ega reisimisega seotud õigused.

Tekib küsimus, et mida üks e-resident siis ikkagi teha saab ja miks peaks keegi tahtma hakata Eesti e-residendiks? Mul on olnud hea meel võtta vastu Taavi Kotka, Siim Sikkuti ja Ruth Annuse poolt Arengufondi stipendium, et aidata see äri terviklikult üles ehitada. Tahan nüüd teiega esimese kuu tulemusi jagada.

Pärast 50 kohtumist kasutajate, tugiasutuste, eraettevõtetega ja avaliku sektori IT-süsteemide pakkujatega, et kaardistada erinevad e-residentsuse sihtrühmad välisinvestoritest pereliikmeteni välja, on sõelale jäänud üle 60 e-residendi kasutusloo.

Need lood annavad mõista, miks keegi tahaks hakata Eesti e-residendiks ja need lood võime oma olemuselt jaotada kolme gruppi. Nimetame neid näiteks järgnevalt: „Tere tulemast meie e-riiki, hea mitteresident“, „Maailma parim ärikeskkond, Eestist“ ning „Rahvusvaheliselt tunnustatud digitaalne identiteet“.

1. grupis „Tere tulemast meie e-riiki, hea mitteresident“ on sihtgrupiks diplomaadid, aukonsulid ning mitteresidentidest elanikud ja pereliikmed. Nende mureks on see, et Eestis liigub järjest enam teenuseid digitaalsele kujule, aga ilma ID-kaardita puudub neile ligipääs ning igapäevaelu muutub väga tülikaks või kohati lausa võimatuks. Näiteks toimetamine tervisetõendite, retseptide, saatekirjade, maksude tagastamise ja tollideklaratsioonidega või päringud maanteeameti veebiteenustes. E-residentsuse projekti tulemusel kaasame Eestile tähtsad inimesed tõhusamalt riigi siseellu ning vähendame kulusid füüsiliste kanalite ülalpidamise näol.

2. grupi „Maailma parim ärikeskkond, Eestist“ peamised sihtgrupid on välisinvestorid ja -osanikud ning mitteresidentidest Eesti ettevõtete juhid ja töötajad. Eesti ettevõtluskeskkond muutub igapäevaselt järjest rahvusvahelisemaks, mistõttu kulub palju aega volikirjade kirjutamise, tõlkimise, tõestamise, apostillimise, kinnitamise, kulleriga saatmise ja notariga vastu võtmise peale. Uutel e-residentidel avaneb võimalus kõik ettevõttesisesed ja -välised suhtlused riigi ja partneriga viia läbi digiallkirjastamise abil ning tunda rõõmu kokkuhoitud rahast ja ajast.

3. grupp on „Rahvusvaheliselt tunnustatud digitaalne identiteet“, mida on kõige raskem vaid paari lausega kirjeldada, sest siia gruppi kuuluvad juba täna kaardistatud mitukümmend uut erasektori startuppi. Selle grupi kasutuslood panevad mu silmad särama, sest potentsiaal, millega loome iga maailma kodanikule võimaluse omada internetis oma nägu, on hoomamatu.

Näiteks
- võivad kõik füüsilised koolitusprogrammid laieneda maailmaturule, autentides inimesi veebipõhiselt ja väljastades sertifikaate digiallkirjastades;
- kogu veebipoodide turg võib unustada miljardites eurodes krediitkaardi varguste kahjuhüvitised, kui kasutajad enda pangaandmed digitaalse isikutunnistusega seoksid;
- klassifitseeritud kaupade platvormid saaksid kaotada lokaalse äri piirangud, sest kauplejate vahel tekib usaldus;
- graafilised disainerid leiaksid kindluse maailmaturul tegutseda, kui riiklikud inkassod leiaksid petturid koheselt üles;
- ettevõtted saaksid mobiilsete töötajatega hakkama, kasutades Digi-ID kaarti ettevõttesiseseks autentimismeetodiks ning digiallkirjastades kõiki omavahelisi lepinguid;
- ajakirjanikud võiksid vahetada dokumente krüpteeritud kujul, kartmata nuhkimist näiteks NSA poolt;
- jne.

See on riiklik startup ja oleme jõudnud sellega beeta-faasi, kus ootab ees hulk kliendi probleemide ja äri potentsiaali valideerimisi. Esimese ja teise grupi kasutuslood ning kasud on selged ja võime rahumeelselt väita, et riik, ettevõtluskeskkond ja kodune elu muutub paljude jaoks mõnusamaks. Ma usun, et suudame kordades suurendada investeeringuid Eestisse ja sellega märkimisväärselt kasvatada meie majandusruumi.

Kuigi kolmas on suuresti riskigrupp, on selle riskitase riigile olematu, sest riigina loome lihtsalt platvormi ja väljastame kaarte kulumarginaali põhiselt. Aga kas kujutame ette olukorda, kus kasvõi üks eelpool nimetatud startuppidest saab maailmas standardiks? Näeme täna, kuidas meie oma startupid teevad tuhandekordset kasumit toovaid exiteid – kas kujutame ette olukorda, milline saab olema elu Eestis, kui üks riiklik startup rahvusvaheliselt õnnestub? Mina veel ei kujuta, aga hommikul paneb see mind igal juhul voodist üles tõusma, et aidata kaasa selle õnnestumisele, seda koos kõigi teiega.

Kaspar Korjus
e-residentsuse projektijuht