kolmapäev, 9. aprill 2014

Iisraeli idufirmade eduloost


TerraVentures kontor Hamadas


Eelmisel nädalal külastasime Arengufondi juhtkonnaga Iisraeli - eesmärgiga uurida kohalikku innovatsioonimaastikku, mis on erakordset edukust näidanud. Lugesime eelnevalt rohkelt ning ootused olid kõrged. Kuid oy vey, need ületati julge varuga.

Graafik oli tihe ja kohtusime paljude tarkade peadega, nädala lõpuks oli uut ja huvitavat infot sedavõrd kõvasti saabunud, et kõrvadest suitsu tulemine ei üllatanud enam kedagi. Kindlasti kajastame seal nähtud ka veel detailsemalt, kuid tahtsin esimese reaktsioonina tuua neli olulist punkti välja. Põhjalikumaks analüüsiks on vaja aega, kuid esmane reaktsioon on sageli kõige elusam.

Kui Baltikumis on umbes 300 idufirmat ja neist 200 on Eestis, siis on põhjust vist veidi uhkust tunda. Kuid kui 8 miljoni elanikuga Iisraelis on 12 000 idufirmat, siis tuleb vastu rinda taguv käsi tagasi häbelikult taskusse panna. Mis on nende edu võti? Mõned märksõnad sel teemal.

1. DNA. Ka ettevõtluses on oma DNA. Kohtusime väga huvitavate ja praktiliste professoritega Tel Avivi Ülikoolis, Israel Droriga ja Shmuel Ellisega, kes on raamatu “Evolution of New Industry” autorid. Raamat on väga põnev - räägib sellest, kuidas kogu see 12 000 idufirmaga tänane ökosüsteem on alguse saanud 1980-ndatel loodud kaheksast high-tech ettevõttest. Mis on Eestil sellest õppida? Härrased Drori ja Ellis on valmis tulema sellest rääkima, Arengufondi kutsel on nad neljapäeval Eestis esinemas. Täpsem info siin. Nendega rääkides ja Iisraeli kasvulugu kuulates tekkis ka Eesti kohta mõte, et Skype näol on meil samuti loodud tugev esmane DNA Eesti idufirmade arenguks ja sealt juba kasvanud ka mitmeid lootusrikkaid idufirmasid (Transferwise, Fleep jt.). Kuid see kas sellest ka suur kasv võiks edaspidi tulla, see on paljuski sellest kinni kui kvaliteetselt suudame struktureerida Eesti idufirmade jaoks ökosüsteemi.

2. Ettevõtluskultuur. Juba koolilapsed teavad, misasi on exit ja miks see oluline on. Iisraeli elanikud on tohutult ettevõtlikud, nad ise ka ütlesid, et tahaksid oma kätega kõiki pidevalt katsetada, proovida, testida. Tõsi, nad lisasid, et selline pidev testimismentaliteet toob kaasa selle, et väga pikkasid plaane nad ei oska ja ei taha teha. Sakslaslikku süstemaatilist lähenemist on vähe. Kuid idufirmade puhul on testimismentaltiteet väga sobiv lähenemine.

Samuti mitte karta eksida - enamus idufirmasid ebaõnnestub ning kultuuriliselt nad mõistavad, et eksimus võib olla väga vajalik kogemus. USAs on ka samamoodi, kuid Euroopa üks suur probleem on see, et ettevõtluses ebaõnnestujad tahetakse kohe prügimäele saata. Ühe tugeva inkubaatori juht rääkis suure uhkusega oma ebaõnnestunud idufirmast - selle õppetunnita oleks ta enda sõnul palju halvem juht täna.

3. Tehnoloogiasiire ehk technology transfer. Kuidas saada ülikoolide tarkust äriks pöörata? Üks väga suur probleemala Eesti jaoks ning ka kogu Euroopa jaoks. Ning Iisrael on selles olnud edukamgi kui USA, per capita ilmselt maailmas tugevaim. Tehnoloogiasiire igalpool maailmas kipub olema kahjumlik - vajab ülikoolide või riigi tuge, et tehnoloogiamahukaid idufirmasid saaks tekkida. Investeeringud suured ja tasuvusaeg pikk.

Kuid Iisrael on üks koht, kus on väga palju edukaid tehnoloogiasiirega tegelevaid ettevõtteid. Mõned ülikoolide juures ja mõned puhtalt erakapitalil. Rääkisime neist paljudega ja õppetunnid on väga huvitavad. Üks nendest see, et väga pikalt peab kannatust olema, tehnoloogiasiire võib kasumlikuks muutuda alles 10 aasta järel, kui süsteem on tööle saadud. Ning teiseks - väga oluline on äriline mõtlemine. Ühe TTO juht rääkis, kuidas nemad iga patendi puhul teevad äriplaani - milline tehnoloogiaettevõte võiks nende patenti vajada, millal sealt võiks tulu tulla ning kui pikk tasuvusaeg. Teaduse ja äri ristamine on selliselt väga keeruline, kuid Iisraeli näitel selgelt võimalik, proovime sealt saadud teadmist ka Eesti tehnoloogiasiirde arendamisel ära kasutada.

4. Inkubaatorid. Tuleb tunnistada, et Iisraelis mõistetakse idufirmade arendamiseks loodud inkubaatorit hoopis teisiti kui Eestis. Meil on inkubaator sageli ettevõtte lühiajaline nõustaja, siis Iisraelis on inkubaatorid oluliselt pikemad ja süsteemaatilisemad, ettevõtted on seal sees kuni kaks aastat. Ning ka summad on oluliselt suuremad - ühe ettevõtte kohta osades inkubaatorites 700 000 dollarit. Iisraeli lähenemise põhjendus on see, et kui tahta globaalselt konkurentsivõimelist ettevõtet ehitada, siis peab töö olema pikk ja põhjalik. Ning väga olulisel kohal on töö inimestega - üks inkubaator (mis küll kestis 5 kuud) tegeles ainult idufirma loojate isikuomaduste arendamisega. Seega vähemalt minu isiklik arvamus on, et Eestis on ka vajalikum suuremate mahtudega inkubaatorite tegemine, väikselt pusides me maailma ei jõua.

Kristjan Lepik