Pilt: MIT Technology Review
David Rothman kirjutab MITi (Massachusetts Institute of Technology)
lehes Technology Review ilmunud artiklis “How Technology Is Destroying Jobs” mõningatest digitaalse tehnoloogia
arenguga kaasnevatest probleemidest tööhõive kontekstis, alustades väidetega MITi
teadlaste Erik Brynjolfssoni ja Andrew McAfee raamatust “Võidujooks masinate
vastu” (Race Against the Machine). Kui teadlased hakkasid 2011 aastal välja
antud raamatut kirjutama, tahtsid nad näidata uutest tehnoloogiatest tulevat
majanduslikku kasu, kuid leidsid raamatu kallal töötades, et tööd
produktiivsemaks, ohutumaks ja lihtsamaks tegevad masinad vähendavad samas
vajadust mitut laadi inimtöö järele.
Töökohti ohustavaid tehnoloogiaid võetakse järjest enam kasutusele nii
tööstuses, kontorites ja kaubanduses kui ka sellistel aladel nagu õigus,
finantsteenused, haridus ja meditsiin. Et robotid, automatiseerimine ja
tarkvara võivad inimesi asendada, on ilmne igaühele, kuid Brynjolfsson ja
McAfee väidavad, et kiired tehnoloogilised muutused hävitavad töökohti kiiremini,
kui neid juurde tekitavad. See on aidanud kaasa mediaan-sissetuleku stagnatsioonile
ja ebavõrdsuse suurenemisele USA-s ja autorite arvates toimub midagi sarnast ka
teistes tehnoloogiliselt arenenud maades.
Oma väite tõestamiseks on meeldib Brynjolfssonile näidata graafikut, kus on
kõrvutatud USA produktiivsuse ja tööhõive joont. Pärast II Maailmasõda liikusid
need jooned sarnaselt – töökohtade arvu kasv liikus koos produktiivsuse
kasvuga. Muster oli selge – kui ettevõtted tootsid oma töötajate kaudu rohkem
väärtust, muutus riik rikkamaks, mis omakorda ergutas majandustegevust ja
tekitas rohkem töökohti. Alates 2000test, hakkasid jooned eralduma;
produktiivsus kasvab stabiilselt, kuid tööhõive äkitselt kahaneb ja aastaks
2011 on nende joonte vahel märkimisväärne lõhe, näidates majanduskasvu, ilma
töökohtade loomise kasvuta. Brynjolfsson ja McAfee kutsuvad seda “suureks
lahtisidumiseks”. Brynjolfsson on veendunud, et tehnoloogiline areng on nii produktiivsuse
suure kasvu kui ka töökohtade väiksema loomise taga.

Allikas: MIT Technology Review
See on hirmutav tõdemus, kuna kõigutab paljude majandusteadlaste usku
tehnoloogilisse progressi. Brynjolfsson ja McAfee usuvad endiselt, et
tehnoloogiline progress tõstab produktiivsust ja teeb ühiskonnad rikkamaks,
kuid näevad ka asja tumedat poolt: tehnoloogiline progress elimineerib vajaduse
mitut liiki tööde järele ja jätab tüüpilise töölise varasemast halvemasse
olukorda. Brynjolfsson viitab ka teisele graafikule, mis näitab, et mediaan-sisetulek
ei kasva, kuigi sisemajanduse koguprodukt kasvab märgatavalt.
Tõendusi selle kohta, et digitaalsed tehnoloogiad ähvardavad töökohti,
leiab muidugi kõikjalt. Robotid ja automaatika on mitmetel tööstusaladel olnud
kasutusel juba aastakümneid. Hiljuti on kasutusele võetud paindlikumad ja
odavamad tööstusrobotid lihtsate tööde tegemiseks väiketööstuse mitmetes
sektorites, nagu Rethink Robotics’i robot Baxter.
Vähem silmatorkav, kuid tööhõivele palju suurema mõjuga muutus on toimumas
kontoritöös ja professionaalsete teenuste valdkonnas. Tehisintellekt, suured
andmed ja arenenud analüütika võimaldavad automatiseerida mitmeid rutiinseid
ülesandeid. Loendamatu hulk valgekraede töid klienditeeninduses on juba
kadunud. W. Brian Arthur Xerox Palo Alto uurimiskeskusest nimetab seda
“autonoomseks majanduseks”. See on vähem tajutav, kui idee inimeste tööd
tegevatest robotitest, sest siin ”räägib” üks digitaalne protsess teise
digitaalse protsessiga ja loob uusi protsesse. Need protsessid aga võimaldavad
teha paljusid asju vähema hulga inimestega ja muudavad veel paljud inimeste
tööd mittevajalikuks.
Arthur ütleb, et selline digitaalsete protsesside tulv selgitab, miks
produktiivsus on kasvanud ilma inimtöö märkimisväärse kasvuta. Inimintellekti
digitaalsed versioonid asendava tema sõnul järjest enam ka neid töid, mille
puhul eeldati varem inimeste osalust. Ta hoiatab, et see muudab kõiki
elukutseid ennenägematul moel.
Aga kas tõesti on need uued tehnoloogiad põhjustanud kümnendi, kus
töökohtade arv ei ole kasvanud? Paljud töö-ökonomistid ütlevad, et andmed ei
ole piisavad ja on mitmeid teisi võimalikke seletusi, sh globaalne kaubandus
ning finantskriisid eelmise kümnendi alguses ja lõpus. Richard Freeman Harvardi
Ülikoolist suhtub skeptiliselt väitesse, et tehnoloogia mõjutab nii kiiresti nii
laia hulka ärisektoritest. Samas ütleb ta, et keegi ei tea õiget vastust, kuna
on raske eraldada tehnoloogia mõjusid makroökonoomilistest mõjudest.
Tööjõud on polariseerunud ja kesk-klass kadunud
MIT’i majandusteadlane David Autor, kes on põhjalikult uurinud tehnoloogia
ja töökohtade vahelisi seoseid, kahtleb samuti tehnoloogia nii suures rollis
tööhõive nii suurtes muutustes. David Autor nendib, et 2000te algul oli
tööhõives suur langus ja midagi tõesti muutus, kuid keegi ei tea põhjust.
Lisaks kahtleb ta ka USAs eelmisel kümnendil toimunud produktiivsuse kasvus
(ökonomistide seas on lahkarvamusi, kuna statistika tegemisel kasutatakse
erinevaid majanduslike sisendite ja väljundite mõõtmise ja kaalumise süsteeme).
Kui tal on õigus, võib vilets töökohtade loomine olla põhjustatud viletsast
majandusest. Töökohtade loomise äkiline aeglustumine on Autor’i sõnul suur mõistatus,
kuid tema sõnul ei ole piisavalt tõendeid, et selle taga oleksid arvutid.
David Autor ütleb, et arvutitehnoloogiad muudavad pakutavate tööde iseloomu
ja need muutused ei ole alati head. Alates 80test on arvutid üha enam üle
võtnud selliseid töid nagu raamatupidamine, kantseleitööd ja liinitööd
tööstuses – kõik need on tavaliselt pakkunud sissetulekut kesk-klassile. Samal
ajal on kasvanud kõrgemalt tasustatud tööde arv, mis nõuavad loovust ja oskust
lahendada probleeme (mida samuti toetavad arvutid). Teisalt on kasvanud nõudlus
väheseid oskusi nõudvate tööde järele (nt. restoranitöötajad, sanitarid,
koduabilised), mida on peaaegu võimatu automatiseerida. Tulemuseks on tööjõu
polariseerumine ja kesk-klassi kadumine paljudes industrialiseeritud maades
viimaste kümnendite jooksul. Kuid Autor’i sõnul on see väga erinev väitest, et
tehnoloogia mõjutab töökohtade koguarvu. Töö iselomm võib muutuda palju, ilma
et see mõjutaks tööhõive näitajaid.
Isegi kui tänane digitaalne tehnoloogia hoiab töökohtade loomist madalal,
näitab ajalugu, et see on vaid ajutine, kuigi valulik protsess. Kui töötajad
kohandavad oma oskusi ja ettevõtjad loovad uutel tehnoloogiatel baseeruvaid
võimalusi, tekib taas uusi töökohti. Vähemalt on see alati nii olnud. Küsimus
on seega – kas tänane arvutitehnoloogia on teistsugune ja loob pika-ajalise
tööpuuduse?
Alates industriaalsest revolutsioonist 1700tel on tehnoloogiline areng
muutnud töö iseloomu ja hävitanud protsessi käigus mingit tüüpi töid. 20.
sajandi alguses töötas 41% ameeriklastest põllumajanduses, 2000tel ainult 2%.
Samuti on langenud hõivatute osakaal tööstuses 1950te 30lt protsendilt
praeguseks 10le protsendile – osalt tänu järjest suurenevale automatiseerimisele.
”Kuigi sellised muutused on valusad töölistele, kelle oskusi enam ei
vajata,” ütleb Harvardi majandusteadlane Lawrence Katz, ”ei näita ajaloolised
andmed, et need muutused viiksid pikas perspektiivis töökohtade kadumisele
koguarvu silmas pidades.” Katz on põhjalikult uurinud, kuidas tehnoloogia areng
on mõne viimase sajandi jooksul mõjutanud tööd. Näiteks kirjeldab ta, kuidas
madala tasemega vabrikutöölised jätsid tööta kõrge tasemega oskustöölised. Katz
ütleb, et tööei ole kunagi päris otsa saanud, kuigi võib kuluda kümneid
aastaid, kuni töölised uued oskused omandavad. Tema sõnul ei ole ühtegi
pikaajalist trendi, mis elimineeriks inimeste jaoks töö. Pikas perspektiivis on
tööhõive näitajad suheliselt stabiilsed. Inimesed on olnud alati võimelised
looma uusi töid ja tulevad alati välja millegi uuega, mida võiks teha.
Siiski ei välista Katz võimalust, et praegused digitaalsed tehnoloogiad on
erinevad ja võivad mõjutada suuremat hulka töid. Küsimus on selles, kas
majanduse ajalugu annab antud olukorras kasulikke vihjeid või mitte? Kas
tehnoloogia poolt tekitatud vapustused on ajutised ja tööjõud kohaneb või näeme
ulme-stsenaariume, kus automatiseeritud protsessid ja üli-inimlike võimetega
robotid võtavad üle enamuse inimeste tegevustest? Kuigi Katz eeldab, et
ajalooline muster kordub, on tulevik ka tema arvates lahtine, sest ei ole
teada, mis juhtub, kui murrang on väga suur.
Dr. Watson
Et näha, kuidas asjad võivad areneda, on mõistlik vaadata, kuidas
kasutatakse arenenud tehnoloogiaid tööstuses. Kuigi need tehnoloogiad on
kahtlemata inimeste üle võtnud mõned ülesanded, ei ole lihtne leida tõendeid,
et masinad on inimeste töökohti suures mahus vähendanud. Otsest mõju töökohtadele
on tihti raske hinnata, kuna automatiseerimist kasutatakse tihti selleks, et
inimeste tööd efektiivsemaks muuta, mitte neid täielikult asendada.
Automatiseerimise toel kasvav produktiivsus võimaldab ettevõtete teha ära sama
töö väiksema arvu töötajatega, kuid see võimaldab ka sama arvu töötajatega suurendada
tootmist ja siseneda uutele turgudele.
Näiteks e-kaubanduse ladudes kasutatavad Kiva robotid on võimelised
koheselt reageerima elektroonilisele tellimusele ja toovad tellitud toote
töölise kätte, kes saadetise pakib. Ladu, kus on sellised robotid, suudab täita
neli korda rohkem tellimusi, kui sarnane automatiseerimata ladu, kus töötajad
kulutavad 70% tööajast kauba järel käimiseks. (Amazon ostis Kiva varsti pärast
seda, kui selgus, et töötajad kõnnivad nende suurtes ladudes rohkem kui 10
miili päevas).
Vaatamata robotite tööd vähendavale potentsiaalile kahtleb Kiva asutaja
Mick Mountz, et robotid jätavad inimesed ilma tööta. Kiva kliendid on peamiselt
e-kaubanduse jaemüüjad, kellest mõned kasvavad nii kiiresti, et ei suuda
piisavalt ruttu inimesi juurde palgata. Muutes jaotustegevuse odavamaks ja
efektiivsemaks, on robootika aidanud paljudel jaemüüjatel ellu jääda ja
laieneda. Samal ajal värbab ka robotite tootja Kiva uusi töötajaid, kellest
enamus on roboteid juhtivaid algorütme loovad tarkvarainsenerid.
Sellised näited lubavad oletada, et kuigi osa tööst on võimalik automatiseerida,
jääb osa ülesandeid siiski inimestele, nagu antud näite puhul erinevate toodete
komplekteerimine ja pakkimine. Mitmed traditsioonilised robootika probleemid,
nagu see, et masin tunneks ära mingi kindla eseme kindla struktuurita
keskkonnas, on jäänud endiselt lahendamata. Kuigi selles vallas tehakse
edusamme, on MITi professori John Leonardi sõnul kõige suuremaks probleemiks
määramatus ning muutuvas keskkonnas ja ootamatute olukordade lahendamisel on
inimesed siiski palju paremad, kui robotid. Seetõttu ei asendata inimesi
robotitega täielikult, vaid liigutakse kiiremini selles suunas, kus inimesed ja
robotid töötavad koos.
Üks paindlikumatest ja inimsõbralikumatest robotitest on Rodney Brooks’i
poolt asutatud Rethink’i robot Baxter, mis vajab lihtsate ülesannete täitmiseks
minimaalset ettevalmistust. See robot on mõeldud kasutamiseks suhteliselt
väikestes vabrikutes, kus tavalised tööstusrobotid oleksid inimestele ohtlikud
ja maksaksid liiga palju. Baxteri ülesandeks on võtta üle igavad, korduvad
ülesanded, mida keegi ei taha teha. Brooks ei usu, et sellised robotid töökohti
vähendavad. Ta võrdleb roboteid elekrtitrelliga ehitustöölise käes, mis teeb
töö efektiivsemaks, kuid ei võta seda ära.
Kõigest tavaline üleminek majanduses, kuid valus paljudele
Kui Kiva ja Rethink’i robotid töötavad koos inimestega ja aitavad tõsta
produktiivsust, kuid ei võta inimestelt tööd, siis tehisintellekt ja suured
andmed on andmas masinatele võimet loogiliselt mõelda ja lahendada erinevat
tüüpi probleeme, mis võivad kaotada nii mõnegi professionaalsete teenuste
osutaja ametikoha ja paljud kantseleitööd.
IBM Research töötab selle kallal, et panna super-targad arvutid tööle
sellistel aladel nagu meditsiin, finantsteenused ja klienditeenindus. Üks nende
tuntumaid süsteeme on Watson, mis võitis 2011 aastal inimest Kuldvillaku
(Jeopardy) mängus. Uuemaid Watsoni süsteeme testitakse meditsiinis, kus
tehnoloogia võib aidata arstidel diagnoosida haigusi, hinnata patsientide
seisundit ja määrata ravi. IBMis kutsutakse seda ”kognitiivseks arvutuseks”.
Watson kasutab tehisintellekti, loomuliku keele analüüsi ja tohutul hulgal
aplikatsioonile kohaseid andmeid (tervishoiu puhul on need meditsiiniajakirjad,
õpikud, arstidelt ja haiglatest süsteemi abil kogutud info). Tänu
innovatiivsetele tehnikatele ja tohutule arvutusvõimsusele võib süsteem
kiiresti anda arstile soovitusi, pakkudes kõige uuemat ja asjakohasemat infot
abistamaks diagnoosimist ja ravi määramist.
Kuigi dr. Watsonil on algeline võime spetsiifilistest mustritest õppida ja
hinnata erinevaid võimalusi, ei ole sel siiski veel seda tüüpi otsustusvõimet
ja intuitsiooni, mida arst tihti vajab. Kuid IBM on teatanud, et alustab
Watsoni teenuste müümist telefoni teel osutatavatele klienditeenindustele, kus
on harva vaja teha nii keerukaid otsuseid, kui arstidel. Uuemat Watsoni
versiooni saab kasutada tarbijate küsimustele vastava ”klienditeenindajana” ja mõned
pangad juba kasutavad seda teenust. Muidugi ei ole automatiseerimine
kõnekeskustes päris uus, kuid Watsoni loomuliku kõne töötlemise ja suurte
andmete analüüsimise võime võimaldab süsteemil klientidega selgelt rääkida ja
anda konkreetseid soovitusi isegi tehniliste ja keerukate probleemide korral.
On lihtne kujutleda, et see süsteem asendab tulevikus paljusid inimesi.
Digitaalsed kaotajad
Väide, et automatiseerimine ja digitaalsed tehnoloogiad on osaliselt süüdi
töökohtade loomise vähenemises, on pannud paljud oma töökoha pärast muretsema.
Kuid see on vaid üks laiema trendi tagajärgedest. Tehnoloogilise progressi
kiirenemine on laiendanud lõhet majanduslike võitjate ja kaotajate vahel ning
ökonomistid on sissetulekute erinevuste suurenemise pärast juba mõnda aega
muretsenud. Digitaalsed tehnoloogiad kalduvad soosima ”superstaare”. Näiteks maksuarvestuse
automatiseerimise arvutiprogrammi looja USAs võib teenida miljardeid dollareid
ja elimineerida samas lugematul arvul raamatupidajate ametikohti.
McAfee ütleb, et uued tehnoloogiad mõjutavad inimeste oskusi täiesti uuel
moel ja paljud kesk-klassi tööd on otse tule all. Mõjutatud on isegi
suhteliselt kõrget kvalifikatsiooni nõudvad tööd meditsiinis, hariduses ja
õigusalal. “Tundub, et keskmine kaob ära ning tipp ja põhi kaugenevad
üksteisest järjest enam,” lisab ta. Kuigi tehnoloogia on vaid üks faktoritest,
on selle osa selgelt alahinnatud ja muutub üha olulisemaks.
Mitte kõik ei nõustu Brynjolfssoni ja McAfee järeldusega ja eriti sellega,
et hiljutised tehnoloogilised muudatused erinevad kõigist varasematest. Kuid
raske on vaielda sellega, et tehnoloogia suurendab lõhet tehnoloogiliselt
haritute ja ülejäänute sissetulekutes. Ja isegi juhul, kui majanduses toimub
üleminek sarnaselt varasematele kordadele, on see ikka paljudele valus ja
sellega tuleks mingil moel tegelda. Katz on näidanud, et USA majandus õitses
1900te algul osalt seepärast, et teise astme haridus muutus paljudele
kättesaadavaks ajal, mil kadusid töökohad põllumajanduses. Tulemuseks oli
(vähemalt kuni 1980-teni) haritud tööliste hulga kasv, kes leidsid tööd
tööstussektoris, suurendades sissetulekuid ja vähendades ebavõrdsust. Katz’i sõnum
on see, et pikaajalised valusad tagajärjed tööjõule tulene alati tehnoloogilistest muutustest.
Brynjolfsson loodab, et majanduslik progress ja tööhõive hakkavad mingil
ajal uuesti samas suunas liikuma. Selleks on aga vaja probleemi tunnistada ja
võtta ette vajalikke same, nagu investeerimine haridusse ja koolitusse. Ta
ütleb, et ”olime õnnelikud, et stabiilselt kasvav produktiivsus tõstis kõiki
paate praktiliselt kogu 20 sajandi jooksul. Paljud inimesed ja eriti
ökonomistid järeldasid sellest, et nii maailm töötabki.” Ka Brynjolfsson ise uskus,
et hoolitsedes produktiivsuse eest, läheb kõik muu iseenesest korda.
Produktiivsus oli ainus tähtis statistiline näitaja, kuid see ei ole enam nii.
See on üks majanduse saladustest, et tehnoloogiline progress kasvatab
majandust ja loob rikkust, kuid pole ühtegi majandusseadust, mis ütleb, et kõik
sellest kasu saavad. Teisisõnu – võidujooksus masinatega mõned võidavad, kuid
paljud kaotavad.