esmaspäev, 25. veebruar 2013

Eesti majandus - Kuidas kasvada välja Väikse Peetri rollist?

Pilt: Juhan Kunderi raamatu „Suur Peeter ja Väike Peeter" illustratsioon

Olen viimastel aastatel iga aasta alguses kirjutanud ka lisaks globaalsele majandusele ka Eesti majandusest, vaadates alanud aasta võimalikke arenguid. 2007.a kinnisvaramulli lõhkemine ja sellele järgnenud globaalse keskkonna jahtumine tõi suurte muutuste aja ka Eestile, kuid tänaseks on Eesti majanduskeskkond üsnagi stabiliseerunud. Globaalse majanduse analüüsimisel on huvitavat rohkem ja määramatus kõrgem. „Eesti majandus 2013" teemal kirjutamine  on sellises keskkonnas mõneti igavam, kuid kahtlemata tänases maailmas on selline „igavus" postiivne, määramatust on vähem.

Kuid Eesti on tänu ekspordi rolli kasvule veel rohkem väliskeskkonnast sõltuv kui näiteks aastal 2007, seega võib lihtsustatult öelda, et Eesti majandusel läheb 2013. aastal nõnda, nagu läheb meie peamistel ekspordipartneritel. Kui Euroopa võlakriis võtab taas tuurid üles (peaksin seda tõenäolisemaks), ja Euroopa majanduskasv on negatiivne, siis on ka Eesti SKP kasv langemas ilmselt nulli lähedale. Kui kriisi suudetakse vältida, siis ilmselt kasvab Eesti paar protsenti Euroopa keskmisest kiiremini. Eesti majandus on Euroopa keskmisest kiiremini kohanenud uue normaalsusega ja seetõttu hindaksin Eesti majanduse potentsiaali Euroopa keskmiseks järgneval viisaastakul kõrgemaks.

Tundub ehk motivatsiooni alandav väide, kuid 2013.a. SKP kasvu mõttes sõltub meist endast vähem kui ülejäänud Euroopa majanduse tervisest. Kuid pikemas perspektiivis on riikide kvaliteedi vahe toomas tõenäoliselt suured vahed SKP kasvus, kümne aasta lõikes sõltub edu loomulikult peamiselt meist endist. Seega antud artiklis vaatangi Eesti majandus veidi pikemas vaates - mis on oluline käesoleva kümnendi jooksul? Ma arvan, et liiga palju kaalu pannakse lühiajalistele näitajatele - kui ka Euroopas praegu numbrid ühe või kahe kuu lõikes veidi paranevad, siis on juba palju hõiskeid „kriis on läbi!", kui eelmisel suvel olid vaid mõnevõrra halvemad, siis valitsesid väga mustad toonid. Paari kuu lõikes toimuv on sageli vaid statistiline müra, oluline on vaadata pikemat trendi ja seda siin artiklis ka teen.

Demograafiline pilt
Globaalselt kiputakse alahindama praeguste demograafiliste trendide sotsiaalset ja majanduslikku mõju. Meditsiini arenguga ja heaolutaseme kasvuga on inimesed elamas üha vanemaks (eriti lääneriikides). Koos sellega järgnevatel kümnenditel praeguse mudeli jätkumisel pidevalt kasvab nende inimeste osa, keda riik peab üleval pidama. Koos sellega on mul numbreid vaadates veendumus, et paljude lääneriikide (näiteks Prantsusmaa, PIHIK-riigid e Portugal, Iirimaa, Hispaania, Itaalia, Kreeka) sotsiaalkulutuste tase ei ole enam jätkusuutlik. Kuid samas ei lähe ka poliitikud sotsiaalkulutuste kallale enne, kui olukord nii keeruliseks läheb kui Kreekas, seega ilmselt peidetakse seni pead liiva alla.

Ka Eestit selgelt mõjutab elanikkonna vananemine, kui täna on tööl käivaid inimesi veid üle 1,5 korra rohkem kui pensionäre, siis Praxise hinnangul see suhe pidevalt halveneb ning aastaks 2050 on juba töölkäivaid inimesi pea sama palju kui pensionäre. Kuid Eesti puhul mängib lühemas lõikes olulisematki rolli meie „demograafiline auk", mis loodi 1990-ndate keskel. Järgneval joonisel on näha tugevalt negatiivne iive sel ajal. Selle põhjuseks oli paljuski Eesti iseseisvuse järel toimunud järsud muutused majanduses ning palju ebakindlust tuleviku suhtes. Uue aastatuhande algusega on iibenäitajad tunduvalt paranenud, väga oluliseks loeksin ka emapalga rolli, seda ei tohiks alahinnata.

Loomulik iive Eestis (1990-2010) (allikas: Praxis)

Iibe paranemine toetab küll jooksvaid näitajaid, kuid ei paranda demograafilist auku. Täna on meil 16. aastaseid eestlasi tunduvalt vähem kui 6. või 26. aastaseid. Ning 1990-ndate keskpaiga negatiivne iive saadab mõjudega meid veel aastakümneid. Kuid noorte hulgas pilt paraneb - lasteaialaste osas oli miinum aastal 2005, põhikoolides 2010.a.  Kuid gümnaasiumilaste miinum on tõenäoliselt aastas 2015, ülikoolides 2020. Ning pärast seda ka vähem tööturule töötajaid tulemas.

Seega on see kümnend tulemas keeruline ülikoolide jaoks - Haridusministeeriumi prognoosi kohaselt õpib Eestis aastal 2020 tänase 60 000 üliõpilase asemel 45 000 üliõpilast.

Tööturu muutused 
Jälgin huviga globaalse tööturu trende, sest minu arvates ollakse täna alahindamas strukturaalset muutust, mis maailma tööturgudel toimub. 2008/2009 kriisi järel on üle maailma ettevõtted otsimas täiendavaid vahendeid efektiivsuse tõusuks ning üks trend on selgelt tehnoloogia suurem kasutamine. Kuid kohati võtab see tehnoloogia ära ka inimtöökohad, seda just lihtsamate tööde puhul. Pean väga tõenäoliseks järgneval kümnendil nende trendide jätkumist ning koos sellega läheb ilmselt keerulisemaks riikidel, kes nende muutustega kaasa ei suuda minna ja/või on rõhunud odavale tööjõule.

Nii meedias kui ka paljude finantsanalüütikute poolt vaadatakse peamiselt riikide võrdlemisel üldist töötusemäära. Kuid üha olulisem on vaadata tööturu täpsemat jaotust, sest ka Eestis võib täna öelda, et tipptasemel spetsialistidest on tugev puudus. Ja IT-sektoris leidus heale spetsialistile tööd isegi kriisi haripunktis, kuid Eesti keskmine töötusemäär küündis 20 protsendini. Seega on väga tähtis vaadata seda, kui palju suudetakse riigis teha peaga tööd ja kui palju vähem oskust nõudvaid töid.

Kui vaatame järgmist joonist, siis on näeme, et Eestis on teadmispõhistel tegevusaladel töötavate inimeste osakaal veid üle 10% koguhõivest. See number on viimase kümnendiga küll paranenud, kuid jätkuvalt oleme maas Euroopa Liidu keskmisest. Järgneval kümnendil on eeltoodu tõttu selle näidaja parandamine üks kriitilisemaid tegureid, et majanduse struktuuri globaalselt konkurentsivõimelisena hoida.

Teadmistepõhistel tegevusaladel hõivatute osakaal kogu ettevõtlussektori hõivest 2011.a. (allikas: Eurostat)

Globaalne tootmisahel
Vaatasin ühte intervjuud, kus Singapuri pikaajaline liider Lee Kuan Yew ütles, et Singapur peab väikse riigina mõtlema, kuidas maailmale majanduslikult kasulik olla. Väga õige mõttesuund ja sama peab mõtlema ka Eesti. Peame mõistma globaalset tootmisahelat, hindama globaalseid trende ning realistlikult suutma hinnata, kus suudame kaasa rääkida ja kus mitte.

Üks viimase paarikümne aasta trend on globaalse tootmisahela muutused. Kui 20.a. tagasi oli tootmine enamasti ka kliendi juures, siis see on globaliseerumisega üha enam muutumas. Paljudes sektorites on võimalik toota väga kaugel lõppkliendist ja koos sellega ka kasvanud globaalne konkurents riikide vahel. Ning ebaefektiivsematel ja mõõduka tarkusega riikidel läheb selles keskkonnas üha raskemaks.

Kui vaatame Eesti iseseisvuse saavutamise järgset aega, siis saab öelda küll, et Eesti on maailmale kasulik olnud. Oleme suutnud nõukogude süsteemist tekkinud üsna logiseva süsteemi suutnud kiiresti reformida ning tänane majanduse struktuur on oluliselt tugevam kui see oli 10 või 20 aastat tagasi. Kasulikud oleme olnud eelkõige hea allhanke-partnerina ning seda paljuski just Skandinaaviale. Nad on saanud kasutada Eesti odavat tööjõudu ning julgen küll arvata, et Baltikumi iseseisvumine ka Skandinaavia majandust viimastel kümnenditel tuntavalt toetanud. (selle täpsem kvantifitseerimine võiks olla üks huvitav uurimistöö).

2008/2009 kriisi haripunktis arvasin, et Eesti jaoks on allhange just see, mis meid kriisist välja aitab. Vaadates näiteks kui suurt rolli on Ericssoni tehase Eestisse tulek mänginud Eesti ekspordis, on see suuresti nii ka läinud. Allhankel on oma roll ka edaspidi, kuid selle puhul on alati klaasist lagi ees - see kes on investeerinud R&D-sse ja omab intellektuaalset omandit, võtab ka reeglina enamuse kasumist.

Tähtis on siit mõista, et see viimase kahe kümnendi mudel ei saa olla järgmise kahe kümnendi mudel.
Konvergeerume Lääne-Euroopa elatustaseme suunas ning vahe Euroopa keskmise palgaga väheneb järgmisel kümnendil pidevalt. Sellega väheneb ka meie võimalus olla odav allhanke-partner lääneriikidele. Peame üha rohkem suutma targemalt teha, liikuda globaalses tootmisahelas ülespoole ning koos sellega ka rohkem konkureerima lääneriikidega. Peame kasvama välja väikese Peetri rollist.

Kokkuvõte
Üks samm suurema innovaatilisuse otsingutel on Nutika spetsialiseerumise analüüs, mida aitan Eesti Arengufondil teha - leidmaks Eesti teadlaste ja ettevõtjate koostööks suurema potentsiaaliga kohti. Kuid vajalik on kogu riigis mõistmine, et nii hariduse kui ettevõtluse osas peame üha enam olema globaalselt konkurentsivõimelised. Ja ma tunnistan, et päris mitmel juhul on Eesti ettevõtjate hulgas siin ka positiivseid näiteid, näiteks IT-sektoris on toimunud viimase viie aastaga üsna tuntav areng, üha rohkem üritatakse projektidega minna globaalsele turule. Meil on selles arengus veel pikk tee käia, kuid see koosnebki paljudest väikestest sammudest.