esmaspäev, 10. detsember 2012

Avatud disainiga tehnoloogilise sõltumatuse poole

Pilt: wikispeed.com

Kas vahel ei aja mitte närvi, kui avastad, et näiteks nõudepesumasina mingi väikese ja lihtsa vidina katkiminemise korral tuleb selle vahetamise eest välja käia naeruväärselt suur summa? Või kui sinu aasta eest soetatud tuttuuel telefonil mingil põhjusel uuemad programmid ei käivitu? Paraku on paljude tehnoloogiaettevõtete ärimudel just selliselt üles ehitatud, et põhimõttelt lihtsad komponendid on disainitud keerukaks, et neid saaks asendada vaid sama firma toodanguga ja/või need komponendid on disainitud suhteliselt lühikese elueaga (tihti napilt pikema elueaga, kui toote garantiiaeg), et vastavaid tooteid piisava tihedusega asendataks. Tegu on erinevate ärivõtetega (näiteks kavandatud iganemine), mis üksiku ettevõtte seisukohast võib küll suuremat kasumit tähendada, kuid ühiskondlikult laiemalt põhjustab süsteemi ebaefektiivsust, suuremat keskkonnakoormust ja põhjendamatuid kulutusi lõpptarbijatele.

Kas tänapäevases Lääne ühiskonnas on üldse võimalus mingitel alternatiivsetel mudelitel, kus kõikvõimalikud tooted on arendatud kestma ja on lihtsalt parandatavad? Üks selline mudel, millel on kindlasti potentsiaali aidata kaasa säärastele arengutele, on avatud disain (ingl k open source hardware design), kus teatud teemade ümber tekitatakse kogukond, mis koosneb abivajajatest ja abipakkujatest, ning mille tulemusena toodetakse kõigile vabalt kasutatavat teavet. CNNMoney kirjutab, kuidas tarkvara maailmas on avatud lähtekoodi (ingl k open source) liikumine sellise nime all tuginedes levinud juba alates 1998. aastast, kui Netscape tegi oma otsingumootori Navigator lähtekoodi kõigile avalikult kättesaadavaks. J. Hagel ja J. S. Brown märgivad aga samas artiklis, et vabavaraline liikumine laieneb lähitulevikus tarkvaralt muudele tehnoloogiavaldkondadele nagu riistvara või masinaehitus. Esimesed pioneerid selles valdkonnas juba tegutsevad ja käesolev kirjatükk keskendubki ühele – Open Source Ecology (OSE, eesti k avatud disainiga ökoloogia) – liikumisele, mis viimase kahe aasta jooksul on suutnud ära teha üllatavalt palju.



Noa laeva varustamine
OSE kutsus mõni aasta tagasi USA-s ellu Marcim Jakubowski, kellel on visioon selle kohta, kuidas inimesed, nii arenenud kui arenevas ühiskonnas, võiksid tehnoloogiaga praegusest teisiti suhestuda. Tema visiooni kohaselt võiksid inimesed paljude kaasaegsetel tehnoloogiatel põhinevate masinate ehitamise ja parandamisega hakkama saada ka ise kodus või kohalikus kogukonnas. Nii oleks võimalik ühelt poolt suurendada selliste kogukondade (olgu need perekonnad, külad, linnaasumid või ka terved vallad) sõltumatust maailmamajanduse negatiivsetest arengutest ning teiselt poolt aidata kaasa rohkem kohalikku inim- ja tööressurssi väärtustava majandusmudeli tekkimisele.

Visioonile ehitatud eesmärk kannab nime globaalse küla masinapark (ingl k global village construction set), mille kohaselt plaanitakse kavandada ja ehitada lähemate aastate jooksul 50 tänapäevaste mugavustega eluks vajalikku masinat ning avaldada kõik sellega seonduv informatsioon avalikus veebis. Selle infokogumiga peaks olema OSE visiooni realiseerijate sõnul näiteks ka pärast suurt veeuputust võimalik nullist taasluua olulisimad masinad, mis tänapäevast tsivilisatsiooni käimas hoiavad.

Lisaks vabavaralisuse eesmärgile järgivad OSE liikumisega ühinenud kümned insenerid, mehaanikud, projektijuhid ja muud huvilised antud masinapargi arendamisel veel mitmeid erinevaid põhimõtteid (näiteks modulaarsus, kasutajasõbralikkus, ehitamislihtsus, odavus, suletud elutsükli printsiip, võimalikult pikk kasulik eluiga, jne), et pakkuda reaalne alternatiiv täna domineerivale keskkonna ja ühiskonna vaatenurgast ebaefektiivsele majandamismudelile.

Sõnadest tegudeni
Lisaks visioneerimisele ja eesmärkide seadmisele on OSE liikumine M. Jakubowski eestvedamisel jõudnud viimase kahe aastaga korda saata nii mõndagi. Tänaseks on tööd alustatud juba 18 masinaga, millest poolte kohta on valmis ehitatud ka esimesed prototüübid ning neli masinat – traktor, tellisepress, jõuallikas (ingl k power cube) ja mullakobestaja – on arendatud juba niikaugele, et esialgsete skeemide alusel on neil üle maailma juba mõned eksemplarid ehitatud ning käib parimate lahenduste dokumenteerimine ning avaldamine. OSE on ennast sisse seadnud 16 hektarilisel maalapil Kansase osariigis, kus on võimalik kõikide masinate prototüübid valmis ehitada ja testida ning kus on loodud majutusvõimalus mitmekümnele inimesele, kes igapäevaselt OSE kontseptsiooni ja masinapargi arendamisega tegelevad.

Esimesed arendatavad tehnoloogiad on eelkõige seotud hoonete ehitamisega ja põlluharimisega. Pooltööstuslik tellisepress surub hüdrauliliste silindrite abil suure jõuga kokku maast korjatava pinnase tellisteks kiirusega 16 tellist minutis. Olenevalt pinnasest on valmivate telliste tugevus üllatavalt suur ning täidab USA-s kehtivaid ehitusnorme.

Tellisepressi laadimiseks, aga ka kõikvõimalike muude tööde tarbeks (eelkõige põlluharimise juures) on asendamatuks abimeheks traktor. Esimene nn vabavaraline traktor kannab nime Lifetrac, millest on viimase kahe aasta jooksul jõutud teha juba kolm väljalaset. Iga uue versiooni juures on optimeeritud masina turvalisust, funktsionaalsust, hinda, modulaarsust, iseehitamislihtsust ja muid OSE kriteeriume. Nii saavutatakse tulemus, kus iseehitatava traktori (nagu enamike OSE masinate) hind (tööjõud ja materjalid) on vaid kümnendik tööstuslikult toodetud traktori hinnast.



OSE-ga on koostööd alustanud ka teine vabavaraline liikumine nimega wikispeed, kes on arendamas üliväikese kütusekuluga ja odavat sõiduvahendit. Ollakse vägagi lähedal eesmärgile disainida auto, mis suudab 100 km läbida 1,5 liitri kütusega . Lisaks sellele on sarnaselt OSE printsiipidele ka wikispeed-i auto disain modulaarne (kõik osad on kergesti vahetatavad) ning ärimudel on peidetud pigem koostude müümise ja konsultatsioonide pakkumise ning vähem tehnoloogiate patenteerimise taha.


Friikide pärusmaa või midagi suuremat?
Kindlasti tekitab ülalkirjeldatu paljudes kahtlusi, seda eriti tänase, tarbimisele üles ehitatud majandusmudeli kontekstis. Ja seda ta peabki tegema, sest tegu on liikumisega, mille eesmärkide saavutamisel muutuksid palju vähemtähtsamaks tänapäeval nii iseenesestmõistetavad kontseptsioonid nagu näiteks patenteerimine, kavandatud iganemine või globaalne turustamine.

Arendatavate masinate omadusi kritiseerida on hetkel selgelt liiga vara – enamik OSE ja wikispeed-i loodavaid masinaid on eelkõige kommertseesmärkidel tegutsevad ettevõtted arendanud juba aastakümneid (näiteks esimene Mercedes Benz on üle 100 aasta vana). Võimaldades vabavaralistel tehnoloogiatel läbi teha sarnane tootearendusprotsess võib tulemuse üle vaid spekuleerida.

Nii OSE kui wikispeed-i arengu olulisimaks teguriks on ressursside olemasolu. Vaatamata vabatahtlike suurele panusele ei ole võimalik antud tehnoloogiaid ilma palgarahata, prototüüpide jaoks materjale soetamata või kõikvõimalike katseid läbi viimata edasi arendada. Ilmselt sõltubki nende liikumiste tulevik paljuski sellest, kas eesrindlikel riikidel, organisatsioonidel või üksikinimestel jagub tahet annetada aega ja raha üldise hüve huvides või saavutatakse globaalne lepe, kus kõik kasusaajad riigid on nõus panustama (suhteliselt tagasihoidlik edu rahvusvaheliste keskkonnaalaste kokkulepete puhul, nagu Kyoto protokoll, paneb mind uskuma pigem esimesse kui teise varianti).

Eestis on olemas võimas iseehitamiskultuur. Erinevalt pikaajalise tarbimiskultuuriga ühiskondadest kohtab Eestis harva meest, kes ei teaks, mis asi on karburaator või kes ei oleks vähemalt korra enda kodus remonti teinud. Väiketuulikute iseehitamiskursuseid läbi viies olen kohanud aga inimesi üle Eesti väga erinevatelt elualadelt, kelle eeskujulikud puu- ja metallitööoskused meid naftahindade plahvatamise korral kindlasti hätta ei jätaks. Iseasi, kas need oskused siis veel olemas on, kui säärane oht tegelikult realiseeruda võib. OSE sarnaste ettevõtmiste edendamine Eestis võimaldaks meil lisaks sääraste teadmiste ja kogemuste alalhoidmisele ja arendamisele jõudeaegadel ka ehk paremini tundma õppida ja rakendada meie kogukondlikku innovatsioonipotentsiaali (loe ka Fututoas varem ilmunud artiklit kogukondliku innovatsiooni kohta).

0 kommentaari :

Postita kommentaar