kolmapäev, 26. september 2012

(Mitte)tärkavad majandused aastal 2050

Järgmised 40 aastat jätkub Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika turgude tõus, kuni neil pole enam kuhugi kasvada ja tekib uus seisukord maailma majanduses. See on üks olukorra kirjeldus sajandi keskpaigast The Economisti hiljuti ilmunud raamatu „Megachange: The World in 2050” põhjal. Eesti keeles kohmaka pealkirja „Megamuutus: Maailm aastal 2050” taga peidab end terve rida esseid majanduse, inimeste, kultuuri, religiooni, sõdade, tehnoloogia ja palju muu tulevikust aastal 2050. Pealkiri on kohane, sest raamat annab suurepärase ülevaate tähtsamatest eelseisvatest suurtest muutustest. Kuid läbivaks järgmise neljakümne aasta suurimaks mõjuteguriks peavad Economisti ajakirjanikud tärkavate majanduste, eriti Hiina ja India tõusu. Järgnevalt on raamatu külgedelt kokku võetud, mis saab praegustest kiirelt kasvavatest turgudest aastaks 2050.

40 aastat majanduste tärkamist, kas 40 veel?
40 aastat tagasi „tärkavaid majandusi” kui selliseid ei eksisteerinud. Mehel nimega Antoine van Agtmael oli 1970ndatel pangandussektoris töötades ülemus, kes karjus talle: „Väljaspool USA-d ei ole turgu!”. Ilmselgelt otsustas ta seda arvamust mitte omaks võtta ja tõi laia kasutusse sõnapaari „tärkavad majandused” kirjeldamaks uusi maailmamajandusi, kes tohutu kiirusega arenenud maailma riikidele järele püüavad jõuda. Maailma mõistes on tärkavad turud nüüdseks juba 40 aastat tärganud ja võtnud enda alla arvestatava osa maailma kogutoodangust.

Maailma riikidevaheline eksport on alates 1990ndatest kolmekordistunud. Olulisemateks põhjusteks on Aasia kiire industrialiseerimine, üleilmse kaubanduse liberaliseerimine (sh Hiina astumine maailma kaubandusorganisatsiooni WTO liikmeks 2001. aastal) ja tärkavate majanduste endi vahel kasvav kaubandus. Selle tulemusena on areneva maailma eksport viimase kahe kümnendi jooksul viiekordistunud. Mis aga edasi?

Majanduskasvu ennustused 40 aastat tulevikku osutuvad pea alati valeks, olgu see siis ootamatute sündmuste, ennenägematute tehnoloogiliste muudatuste või tugevama/nõrgema poliitilise tahte tõttu. Selle sajandi alguses tehtud ennustused on juba praeguseks valed. Küll mitte kardetud suunas - tegelik kasv tärkavates majandustes on olnud prognoositust kaks korda kiirem.

Järgnevate aastate kasvuennustused tehakse jällegi ettevaatlikult. Kuid isegi „kehvad” ennustused on paremad kui üldse mitte ennustada. Kas või seepärast, et see näitab, kui võimas on nn liitkasv. Liitkasv (ingl k compound growth) tähendab, et iga kasvuprotsent hõlmab endas eelmistel aastatel kuhjunud kasvu. Näiteks Hiina kasvas USA dollari suhtes nii 2007. kui ka 2008. aastal 29% (kiire kasvu ja tugevneva jüääni koosmõjul). See tähendab, et ühel aastal lisandus Hiina majandusse 780 miljardit dollarit, järgmisel aastal aga juba üle triljoni dollari, sest lisandus protsentuaalselt sama suur tükk suuremast pirukast. Ja nii edasi.

Mis muutused toimuvad tärkavates majandustes järgmise 40 aastaga?
2050. aasta seis on ehmatav. India majandus jõuab selleks ajaks USA omale järele, Hiina läheb kõikide ennustuste kohaselt aga mööda ja on 2050ks aastaks kaks korda suurem. 2050ndal aastal on USA muide ainuke praeguse suurte majanduste klubi G7 liige, kes veel seitsme suure majanduse hulka kuulub (ühtegi Euroopa üksikriiki ega Jaapanit sinna ei mahu).

Mitmed tärkavad majandused jätkavad oma majanduse liberaliseerimist, mille nad alles hiljuti on ette võtnud. Märgilisteks on India kohe sõlmitav vabakaubanduslepe Euroopa Liiduga või Hiina järk-järgulised püüded sõlmida järjest kahepoolseid vabakaubandusleppeid Aasia riikide ja ka teistega. Ei jääda lootma maailma kaubandusorganisatsiooni WTO läbirääkimistele, mis ei näigi jõudvat lahenduseni.

Mida enam tärkavad majandused Ameerikale, Euroopale ja Jaapanile järele jõuavad, seda enam minnakse makrotasandil ühte nägu. 2050ks aastaks on enamik maailma riike tänapäeva mõistes rikkad ja vähe jääb vaeseid või keskmikke. Hiina majandus saab aastal 2050 olema palju „tavalisem” majandus kui praegu. Palgatasemete võrdsustumine tähendab, et kaob Hiina töömahuka impordi mõte.

Võrreldes tulevikuriike tänapäevaste majandustega – USA keskmine elanik saab olema sama rikas kui praegu Norras ning tärkavate majanduste sissetulekud jõuavad praeguste rikaste riikide tasemele.
Omavaheline investeeringute liikumine saab seevastu uue hoo. Juba mõnekümne aastaga suureneb tärkavate turgude börside väärtus 14-lt triljonilt dollarilt 80 triljoni dollari peale, ehk kolmandiku asemel üle poole kogu maailma börside väärtustest. Kapital voolab ka teistpidi - juba praegu investeerivad tärkavad majandused väljapoole rohkem kui neisse investeeritakse.

Aga kui riigid muutuvad rikastudes üha teenustekesksemaks, kas siis järgnevatel kümnenditel näeme maailma deindustrialiseerimist? Seda võib väita küll. Kuigi me vajame endiselt tööstus- ja põllumajandustooteid (India teedele tekib 40 aastaga 38 korda autosid juurde), jääb tööstustoodangu suhe SKPsse järgnevate kümnendite vältel samaks või väheneb. Lõpuks on kõigil piisavalt asju ja otsitakse midagi rohkemat. Kuivõrd maailma majandused rikastuvad ja muutuvad keerukamaks, pühendatakse üha rohkem energiat asjade tootmise asemel teenuste pakkumisele – erinevaid võimalikke teenuseid tekib aga piiritult juurde.

Majanduskasv koos kursi tugevnemisega ja ilma. India ostab 7 korda rohkem tooteid-teenuseid, aga majandus suureneb USA omaga võrreldes 14 korda.
Pärast majanduskriisi tehakse vaoshoitumaid ennustusi. Aasia sajand on tulemas eeldusel, et panustatakse poliitiliselt ja rahaliselt majanduste edasise arengu kitsaskohtadesse (loe Fututoast Aasia sajandi teostumise stsenaariumite kohta). Kuigi aeglasemalt, kasvab Hiina edasi teiste tegurite alusel. Töötus, korruptsioon, keskkonna halvenemine ja sotsiaalsed pinged pidurdavad kasvu, kuid teadus- ja arendustegevuses ning hariduses pingutatakse rohkem, mistõttu paraneb inimeste kvaliteet ning ettevõtlikkus.

Tärkavate majanduste raudvara – inimesed
2050ndal aastal on maailmas 5,3 miljardit tööealist, kellest 70% elab praegustes tärkavates majandustes. Huvitaval kombel elab neis riikides praegu rohkemgi inimesi kui tulevikus, sest Hiina rahvastik väheneb rohkem kui teised kasvavad. Hiinast saab eakuse ekstreemne näide - 2050ks aastaks peab igat vanurit ülal pidama 2,2 tööealist inimest - mitte üheskis teises riigis maailmas ei ole veel sellist ülalpidamismäära nähtud, isegi mitte Jaapanis (kus tööealiste suhe vanuritesse on hetkel maailma madalaim 2,7).

India kasvab edasi, kuni 2050ndaks aastaks on seal 40% rohkem tööealisi kui rahvastikuhädas Hiinas. Kõige suurem kasv toimub praegustes vaestes riikides, pool sellest Aafrikas, nt Tansaania ja Etioopa on sajandi keskpaigaks suuremad kui Jaapan täna.

Needsamad töölised on tulevikus üle kogu maailma haritumad. Mõnes riigis (nagu India, Pakistan, Bangaldesh ja Nigeeria) hakkab keskmine inimene saama 3,5 aastat rohkem kooliharidust kui täna. Kõik praegused tärkavad majandused, kui Nigeeria välja arvata, muutuvad demograafiliselt eakamateks ja paremini haritumateks kui paljud tänapäeva Euroopa majandused (vaata eespoololeva tabeli viimaseid tulpasid). Haridus on üks tähtsamaid produktiivsuse tõstjaid, sest kiirendab tehnoloogiate levikut.

Tehnoloogiate rakendus- ja arenduskohad
Tärkavad majandused on kerkimas uute tehnoloogiate arendajateks ja (eriti) rakendajateks. Hiina kisub juba ette „asjade internetis”, lisades järjest enam sensoreid tööstustoodangule. Tärkavates majandustes tervikuna investeeritakse juba rohkem taastuvenergiasse kui arenenud riikides. Keenia on maailmaliider mobiilse raha kasutuselevõtus (vt sellel teemal Fututoas mobiilimaksetest Aafrikas). Ja näiteid on teisigi.

Tärkavates majandustes on vajadus olemasolevate uute lahenduste järele, kuid samuti on sealt uudseid lahendusi tekkimas. Esile kerkib nn kasin innovatsioon (ingl k frugal innovation), mida juhib vajadus toodete hindu alla viia mitte järk-järguliselt 10% kaupa, vaid korraga 90% võrra (vt nn kasina innovatsiooni kohta Fututoas). Sealsed ettevõtted tulevad järjest välja toodetega, mis sunnivad rikka maailma ettevõtteid kas kulusid alandama, rohkem väärtust tootma või turult lahkuma.

Näiteks on India koht, kus mõeldi välja maailma odavaim auto (saab kätte 2000 dollari eest) ja odavaim täislahendusega maja (700 dollari eest). Innovaatilisemad India haiglad on arstiabi andmisele masstootmise põhimõtteid rakendanud ja ekspordivad oma mudelit nüüd välja. Mehhikos on võimalik arstiabi saada telefoni teel 5 dollari eest kuus, kusjuures väga hea efektiivsusega. Eesmärgiks ei ole niivõrd uued tehnoloogilised tippsaavutused, vaid olemasolevate tehnoloogiate intelligentne kasutus ja nutikad ärimudelid. Tuleviku ettevõtete edu määrajaks saabki olema reageerimise kiirus ja innovaatilisus. See sobib tärkavate majanduste ettevõtetele, kes kipuvad olema teistmoodi ülesehitatud ja on seega muutumas kas ohtlikeks konkurentideks või partneriteks (uutest globaalsetest staaridest saab lugeda Fututoas). Tulevik toob uusi huvitavaid hübriidpartnerluse vorme, kus erasektor seguneb heategevusega ja Lääne firmad tärkavate turgude suurettevõtetega.

Teine maailm
Kokkuvõttes võib öelda, et praegused suured majandused 2050-l aastal enam ei tärka ja uued tärkavad majandused ei ole enam väga suured. Järgmine laine riike, kes industrialiseeruvad ja majanduslikus mõttes edasi pürgivad, jäävad liiga väikeseks, et neile peaks trendikaid lühendeid jagama (nagu BRICS, N-11 vms). Neljakümne aasta eest ei olnud tärkavaid majandusi, teise neljakümne aasta pärast ehk jälle mitte. Selle asemel on palju tulevikuriike. Kõik maailma riigid on märksa haritumad ning rakendavad ja arendavad tehnoloogiaid, millest on kasu (ja mis toob kasumit) terves maailmas. Sellega taastatakse maailma tasakaal, nagu see oli kaks aastatuhandet kuni 19. sajandini, mil Hiina ja India moodustasid poole maailma majandusest.

Mingi hetk on muutunud tõsiasjaks, et tuleb arvestada Aasia sajandiga, et Euroopa ja USA majanduste kõrvale tekivad veel suuremad ja sama rikkad turud. Küsimus on, mida selle teadmisega peale hakata. Siinkohal on paslik eeskuju võtta Eesti ärikõrgkool EBSist. Kui EBS analüüsis selle sajandi alguses enda jaoks kõrgharidusturgu aastal 2042, siis selgus, et Eesti tudengite hulk on selleks ajaks kokku kuivanud ja Aasia tudengid kõrgesti haritud ja tahetud. Tundus ainult loogiline selleks ette valmistuma hakata. Hakati Hiinas ja Indias partnerluskoole otsima, seal kontoreid looma – et kui aeg kätte jõuab, siis ollakse tõesti valmis ja esimene kogemus käes. Arvestades tuleviku maailma, milline on Teie ettevõtte pikaajaline strateegia?

0 kommentaari :

Postita kommentaar