Sünniloterii ja kaotatud põlvkonna oht

Pilt: Theatlantic.com

Meie sünniaasta on kui loteriipilet, mis paiskab meid oma ajastu majandusoludesse. Millenniumlasi  (1982-99. a sündinud) on seni peetud tulevaseks võitjate põlvkonnaks. Praegu aga valitseb oht, et nad jäävad selles õnnemängus kaotajateks. Just siis, kui vanemad neist sisenesid tööturule, saabus maailmamajanduses kriis. Keerulised ajad lääneriikide majanduses on kestnud juba viis aastat. See paigalseis mõjutab oluliselt paljude noorte elukäiku. Madalad stardipalgad ja töötus võivad lumepallina vormuda eluaegseks madalamaks sissetulekuks, nigelamaks karjääriks, kõhnukeseks pensioniks ja isegi lühemaks elueaks. Kui me midagi ette ei võta, siis võime kaotatud kasvukümnendi ja noorte töötuse asemel tõesti olla silmitsi kaotatud põlvkonnaga. Konsultatsioonifirma Futures Company analüüsib oma raportis „Millennials in Crisis: What the Team Dynamic and the Crisis of Chrysalis Mean for Marketers“ (Millenniumlased kriisis: mida meeskonnadünaamika ja nukkumiskriis tähendavad turundustöötajatele) millenniumlaste hingeelu, eesootavaid raskusi ja võimalikke edumudeleid.

Kaotatud või nukkuv põlvkond
Millenniumlased ei oleks esimene n-ö kaotatud põlvkond. Esmakordselt kasutas seda terminit 1920-ndatel kirjanik Gertrud Stein, et kirjeldada Esimese maailmasõja ajal ellu astunud eurooplasi. Viimaseks võib pidada aga Jaapani 1990-ndate kriisiaja noori, keda kutsutakse hikikomori (vt theatlanticwire.com artiklit).  Sealne kogemus on nukker. Kümne kriisiaasta jooksul kahekordistus noorte arv, kellel olid tähtajalised töölepingud või kes tegid ajutisi töid. Enesetappude arv lõi rekordeid, paljusid noori valdas apaatia ja endassesulgumine kuni selleni, et nad keelduvad tänaseni kodust väljumast. 1990-ndatel tööellu astunud tänaste kolmekümneste arvele langeb 60% tööandjate raporteeritavatest depressiooni, stressi või tööga seotud vaimsete häirete juhtumitest.

Kas millenniumlastest  kujuneb uus kaotatud põlvkond, on veel vara öelda. Nukkuvateks noorteks võib neid küll juba nimetada. Majandussurutis on sundinud paljusid noori edasi lükkama samme, mis on märgilised täiskasvanuks saamisel. Hiljutine USA analüüsikeskuse Pew Research Center küsitlus näitas, et USA-s on viimasel paaril aastal pea pooled noortest (18-34 a) asunud mittemeelepärasele töökohale, et maksta arveid. Kolmandik on läinud rasketel aegadel tagasi kooli, veerand on kolinud tagasi vanemate juurde ja viiendik lükanud edasi abiellumise või lapsesaamise. Kõigest kolmandik täiskasvanutest usuvad, et tänaste laste elu saab tulevikus olema parem, kui neil endil. Pooled aga arvavad vastupidi. Vaid aeg näitab seda, kas ajaloo harituim põlvkond suudab oma kõrge potentsiaali realiseerida. Seda, kas nad väärivad kangelase tiitlit ja tõusevad Suureks Põlvkonnaks nagu oma põlvkonnateooriate raamatus „Millennials Rising: The Next Great Generation“ (Millennlased tõusuteel: Järgmine suur põlvkond) on ennustanud ajaloolased W. Strauss ja N. Howe.

Majandussurutis sunnib noored tühikäigule (allikas: Pew Research Center)

Karmi aja armid
Futures Company ekspertide hinnangul kammitseb noorte tulevikku neli suurt väljakutset. Kõigil neljal on potentsiaalselt pikaajaline mõju millenniumlaste ostujõule ja elukvaliteedile.

1. Töötus ja alahõivatus
Kriiside ajal on noored ikka tööturul rohkem kannatanud. Nii ka nüüd. Märtsis 2012 oli noorte tööpuudus OECD-s 17,1 % ehk kaks korda kõrgem kui vanematel. See ei peegelda aga tervikpilti, kuna paljud koolilõpetanud ei kajastu tööjõustatistikas. OECD hinnangul ei õpi, tööta ega osale koolitusel vähemalt 23 miljonit noort. Pooled neist on loobunud töö otsimisest sootuks. Kogu maailmas on aga Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) andemetel 75 miljonit noort töötut. Raskusi on nii lihttöölistel kui USA tippülikoolide nn Ivy League’i lõpetanutel. Kui töökohti taas juurde tekib, ei pruugi see tuua kiiret olukorra paranemist. Sageli eelistatakse siis värskeid koolilõpetajaid, sest tänased töötud näivad „riknenud kaubana“.

Aimdust tänaste koolilõpetajate võimalikust mustast tulevikustsenaariumist saab Yale’i Ülikooli majandusteadlase Lisa Kahni 1980-ndate kriisiaja uuringust. See näitas, et „kehval“ ajal tööturule sisenenud ülikoolilõpetajate sissetulekud võisid headel aegadel sisenenutega võrreldes olla isegi veel 17 aasta pärast 2,5% madalamad iga kriisiaegse töötuse üheprotsendilise kasvu kohta. Kahe kümnendi jooksul võrdus see õnnelikematele koolilõpetamisel 100 000 dollarilise tšeki ulatamisega. Põhjuseid on siin mitu:

• madalam algpalk – tööpuuduse tõusuga 1%-i võrra kaasneb 7%-line langus lõpetajate stardipalgas. Pealegi leiab 2/3 palgakasvust aset tüüpiliselt esimese kümne karjääriaasta jooksul, kui aktiivsemalt töökohti  vahetatakse. Hiljem on reeglina juba perekond ja püsivamad töökohad;
• vähem töökohavahetusi – kriisi ajal ei ole töövahetus kerge;
• kehvem töökoha sobivus  – see toob kaasa oskuste kulumise;
• vähem edutamisi ja koolitusvõimalusi – kuna kehv start tööelus kantakse tööandja poolt üle töötaja potentsiaalile.

Seega on esimesed tööaastad ülitähtsad karjääriredelil tõusmisel ja töötaja väljakujunemisel. Kehv start jätab „armid“ kogu eluks (ingl k scarring effect).

Noorte töötusel on pikaajaline mõju nii majanduskasvule läbi inimkapitali kao kui ka laiem mõju ühiskonnale tervikuna: see võib kaasa tuua suurema kuritegevuse, lühema eluea, ajude äravoolu riigist jmt. Mõnel pool on osatud noorte tööellu astumine sujuvamaks teha. Näiteks on Euroopa Liidus Saksamaal, Hollandis ja Austrias noorte tööpuudus püsinud madal ka kriisiaastatel. Seda suuresti tänu heale praktikasüsteemile. Nii omandavad Hollandis töökogemuse õpingute ajal 70% õpilastest, kõrge tööpuudusega Itaalias ja Portugalis aga vaid 10%. Sellest kogemusest võiksid teisedki riigid õppust võtta.

Noorte tööpuudus püsib rekordkõrgel (allikas: OECD)

2. Õppelaenu koorem
USA-s lasub uue põlvkonna õlgadel suur õppelaenukoorem. 2010. aasta suvel ületas õppelaenude maht esimest korda ajaloos krediitkaardi laenude kogusumma. Viimase 15 aastaga on õppelaenude maht kümnekordistunud ja ulatub triljoni dollarini. Keskmisel USA ülikoolilõpetajal on 25 000 dollarit õppelaenu.

3. Ülekaal ja rasvumus
Millenniumlaste elu mõjutab lapse- ja noorpõlve ülekaalulisus. Nii on ühe uuringu kohaselt ülekaaluliste laste kaelaarterid enneaegselt vananenud pea 30 aasta võrra. Rasvumisest põhjustatud tööalased probleemid võivad nende põlvkonnale tervikuna vähendada sissetulekuid pea triljoni dollari võrra. Absoluutse enamuse (95%) sellest kannavad naised. Lisanduvad veel suurenevad ravikulud, eluea vähenemine 2-5 aasta võrra ja vähem tervelt elatud eluaastaid.

4.Vaimne tervis
Millenniumlasi nimetatakse sageli optimistlikeks ja kohanemisvõimeliseks. Ometi olid 2010. aastal USA-s pea pooltel nõustatavatest ülikooliõpilastest tõsised psühholoogilised häired. Mitmete ekspertide arvates Facebook ja teised sotsiaalvõrgustikud vaid võimendavad neid probleeme, sest enamus postitusi on positiivsed ja nii tekib tunne, et kaaslasi ei paina üksindus ja depressioon.

Viiendana tuleks siia juurde lisada pension. Näiteks mõnede ekspertide hinnangul on USA pensionisüsteem sama poliitika jätkudes 25 aasta pärast pankrotis. Sama keeruline on olukord paljudes riikides. USA noored peavadki juba riiklikku pensionisüsteemi püramiid- ehk ponzi skeemiks. 72% Pew Research Centeri küsitlusele vastanud millenniumlastest arvasid, et riiklik pension ei ole nende peamine vanaduspõlve sissetulek ja 42% leidis koguni, et ei saa sealt midagi. Neist saab üle pika aja esimene põlvkond, kes vastutab ise oma vanaduspõlve rahastamise eest. Rahandusekspertide hinnangul peavad noored muretu pensionipõlve kindlustamiseks säästma kaks miljonit dollarit ehk kaks korda enam kui tavaliselt pakutakse beebibuumerite vajaduseks. Ometi ei ole investeerimisfirma Scottrade andmetel üle poolte millenniumlastest pensioniks säästmist veel alustanud.

Uus edumudel on õnnelikkus
Millenniumlaste lugu on siiski alles alguses. Ka teised põlvkonnad on pidanud oma raskuste ja kriisidega toime tulema. Need ei ole ületamatud. Neid võib isegi oma kasuks pöörata. Nii on noortel on sellest kriisist tulevikuks kaasa võtta ka mõndagi positiivset:

• noored on saanud rasked rahanduse õppetunnid juba varakult ja on paremini valmis eelseisvaks määramatuse ajastuks kui vanemad põlvkonnad;
• nad on oma noorpõlve ootused realistlikult ümber vaadanud;
• ajalooliselt on just finantsturgude kokkukukkumised ajad, kui pannakse alus suurtele varandustele.

Pealegi ei pruugi must stsenaarium millenniumi põlvkonna puhul realiseeruda. Rasked ajad majanduses ja töökohtade nappus ei pruugi noori heidutada, sest uut põlvkonda iseloomustab ettevõtlik meelelaad (vt Fututoa lugu: Sinu uus kolleeg...). Millenniumlased või vähemalt nende üha suurenev ladvik ei oota, et neile võimalusi kandikul pakutaks. Nad loovad need endale ise, näiteks alustavaid ettevõtteid e start-up'e luues. Nii plaanivad Kauffman Foundationi andmetel USA-s neist pooled järgmisel viiel aastal oma ettevõtte luua.

Üks kaitsekilp kriisi mõjudele on ka beebibuumerite domineeriva edumudeli hülgamine noorte poolt. Senine edukuse redel, ülikool – hea töö – abielu – maja – perekond – mugav pensionipõlv, on paljude noorte jaoks kättesaamatu või oma ihaldusväärsuse minetanud. Kriisi tagajärjel tunnistavad pooled USA millenniumlastest, et osad nende unistused on nüüd tõenäoliselt püüdmatud. Edupüüdlustest noored siiski ei loobu. Nende lahendus on edu ümbermõtestamine kahel viisil:

• edu kui toimetulek – teisisõnu edu saavutamine ilma võitmata. Tähtis on üritamine, mitte saavutused. Seda tõde on noortele maast madalast korrutatud. Ega neid asjata trofeelasteks kutsuta (st juba pelgalt osavõtt väärib karikat). Saavutused on küll toredad, aga need on pigem vedamise kui kellegi tegude tulemus. Edu aga tähendab pingutust, püsivust, ellujäämist, mitte õnnelikku juhust.
• edu mõiste rekonstrueerimine – noored ei loobu täiesti tänasest edu mõistest, vaid laiendavad seda, teevad asju teisiti, tähtsustavad teisi asju jne. Neile ei meeldi varasemate põlvede eduvalem, kus rahaline edukus nõudis valusaid kompromisse. Uus mudel on „raha-pluss-muu“ ja tähtis on just see muu. Üks majandusteaduste viimase aja moesõna on õnn. Millenniumlaste edumudel ongi: olla õnnelik tähendab olla edukas.

Eesti: kaotajate kants või start-up maa
Paljud eelkirjeldatud arenenud riikide tänased mured pakuvad meile eelvaadet sellest, millega Eesti peatselt tõsiselt silmitsi seisab. Ohumärgid on juba õhus:

• Noorte tööpuudus on Eestis viimase viie aastaga kasvanud kolm korda. Pea veerand noortest on töötud ja selle numbriga kuulume kindlalt OECD riikide esikümnesse. Lisaks on meil murettekitavalt  suur noorte (eriti poiste) koolist väljalangevus.
• Ülekaalulisuse osas kuulume Euroopa Liidu keskmiste hulka. Alla 50-aastastest on ülekaalus pooled, koolilastest kümnendik.
• Eesti Noorsoo Instituudi kogumiku „Noortemonitor 2009“ andmetel on Eesti noorte seas toimunud viimaste aastatega pidev psüühika- ja käitumishäirete leviku suurenemine.
• Noorte finantskirjaoskus on puudulik ja säästetakse vähe.

Eestiski peaks musta stsenaariumi võimalust vähendama püüdlus saada start-up maaks. Eriti nüüd, kus millennlaste püüdlusi-pingutusi ja mitte ainult võite hindav edumudel aitab meil ehk üle saada eestlastele muidu omasest riskipelgusest ja kaotushirmust. Välismeedia juba kiidab meie edusamme startupinduses (vt näiteks hiljutist Wall Street Journal'i artiklit). Eestis on start-up'ide arv inimese kohta Euroopa kõrgeim. Hiljutise rahvusvahelise ettevõtjate-mentorite programmi Seedcampi kahekümnest osalejast neli oli Eestist, sealhulgas hilisem võitja GrabCAD. Selle eduloo jätkumiseks tuleks igati toetada ja soodustada nii noorte kui ka vanemate ettevõtlust.

Noorte inimeste energia, oskused ja püüdlused on iga ühiskonna jaoks suur varandus, mille kergekäelist raiskamist ei saa ükski neist lubada. Tulevikku vaadates tuleks pingutada, et parandada nii noorte kui täiskasvanute tervisekäitumist, vaimset tasakaalu ja vanaduspõlveks säästmist ning siluda üleminekut koolipingist tööellu.