![]() |
Pilt: b-fair.net |
Neid väljakutseid lahkavad ja lahendusi kaardistavad kaks hiljutiavaldatud toidu tuleviku teemalist raportit: Kalifornias, Palo Altos tegutseva The Institute for the Future (IFTF) koostatud „Food Web 2020: Forces Shaping the Future of Food“ (Globaalne toiduahel 2020: toidu tulevikku kujundavad mõjujõud) ning Ühendkuningriigi teadusameti (The Government Office for Science) „The Future of Food and Farming“ (Toidu ja põllumajanduse tulevik).
Rohkem inimesi nõuavad suuremat valikut
Aastaks 2030 on maailma rahvaarv praeguse 7 miljardiga võrreldes veel miljardi võrra suurem ning 2050. aastaks on rahvastik tõenäoliselt kasvanud juba 9 miljardini. Lisaks sellele, et laua ääres on suid järjest rohkem, kasvab ka keskmise maailmakodaniku ostujõud. Seda protsessi veab eeskätt kiiresti kasvav Aasia (vt ka varasemat Futuota lugu 3 miljardist keskklassi lisandujast). Ning koos sissetulekute kasvuga muutub ka menüü kui selline.
Arenenud riikides on saanud harjumuspäraseks lai valik ning võimalus tarbida mistahes maailma otsast pärit toiduainet sõltumata aastaajast. Menüü suhtes on juba ootus, et see oleks odav, mitmekesine ning naudingut pakkuv. Arenevates riikides on selline külluslik tarbimine ning uued maitseeelistused alles kujunemas, kuid olulise signaali menüümuutusest annab juba nn proteiiniinflatsioon ehk loomsete saaduste kiire kallinemine.
![]() |
Liha tarbimise kasvu maailmas veavad arenevad majandused (baasperioodiks on 2008-10; allikas: FAO/OECD) |
2008. aastal aset leidnud järsk hinnatõus näitas, et maailma toiduturul on pakkumise poolel paindlikkust oluliselt vähemaks jäänud. Näiteks 1965. aastal oli võimalik USA-l saata viiendik oma saagist Indiasse, et kompenseerida sealset ikaldust, praegu sellist puhvrit enam ei ole (loe ka ajakirjast Foreign Policy lugu The new geopolitics of food). Edaspidi tuleks arvestada üha rohkem järgmiste mõjujõududega, mis läbi omavahelise koostoime kogu maailma toiduturgu mõjutavad:
- äärmuslikud ilmastikunähtused muutuvad sagedasemaks ning on suurema mõjuga ning võivad põhjustada järske tootmise kõikumist piirkonnit;
- sõjad või rahutused mõjutavad eeskätt asukohariike, kuid omavad ka laiemat mõju maailma toidusüsteemile. Rahvastiku surve ja rivaliteet ressursside (nt puhas vesi) pärast suurendab tulevikus just loodusvaradega seotud konfliktide ohtu;
- globaliseerumine võimaldab ühelt poolt tarneallikaid kergelt asendada, kuid teisalt levivad ka šokid kiiremini üle kogu maailma;
- šokid teistel tooraineturgudel kanduvad kergesti üle põllumajandusse. Enim mõjutab hindade kõikumist toiduturul nafta hind. Lisaks sellele, et nafta on oluline sisend energiaallikana (sh energiamahukas väetiste tootmises), mõjutab nafta hind biokütuste tootmist, mis konkureerib samale maale, kus kasvatatakse ka söögiks mõeldud põllukultuure;
- varud ning tootmispuhvrid mõjutavad otseselt riikide võimekust tõrkeid kompenseerida ning madalate varude puhul on näiteks ikalduse korral surve hinnatõusuks suurem;
- külluslik tarbimine tähendab ka rohkem töödeldud ja väärindatud toiduainete lisandumist menüüsse ning baassisendite osa toote lõpphinnas väheneb. Seetõttu mõjutavad põhisaaduste küllaltki suured kõikumised lõpptoote hinda minimaalselt ning hinnatõusu ulatus peab olema üha suurem, et see lõpptarbijale reaalselt mõjuks.
Toiduhindade tõus ohustab julgeolekut
Toidujulgeolek muutub nii välispoliitikas kui ka julgeolekupoliitilises plaanis üha olulisemaks küsimuseks eeskätt neile riikidele, kus rahvastiku kasv ja haritava maa vähesus võivad ohustada stabiilsust või sisejulgeolekut. 2007-08 aasta kiire toiduainete hinnatõus tõstis vaesemates maades järsult toiduga seotud rahutuste hulka. Seega on võimetus tagada toidu kättesaadavust oluline sisejulgeoleku risk eeskätt arenevates maades, kus toidu osakaal tarbimiskorvis on suurem ning toiduainete hinnatõusu mõju heaolule suurem.
![]() |
Maa nappus sunnib "hõivama" ülemere põllumaid (allikas: FoodWeb 2020) |
Kasvupiire saab veel nihutada
Seni on rahvastiku ja nõudluse kasvu (millest Fututoas rääkisid: Kasvupiiride mõte selgub aastakümnetega, vol 1 ja vol 2) suutnud kompenseerida järjest paranev saagikus – kui haritav maa inimese kohta vähenes vahemikus 1967-2007 1,3 hektarilt 0,72-le, on saagikus samal ajal kasvanud 115%. Haritavat maad on sealjuures lisandunud ainult 8%.
Samas leidub maakeral elusorganismide kasvuks kõlblikku maad 13,4 miljardit hektarit, millest umbes 3 miljardit sobib põllukultuuride kasvatuseks ning millest omakorda on kasutuses ainult pool. Maailma toidu-ja põllumajandusorganisatsiooni FAO hinnangul on veel 2,4 miljardit hektarit mingil määral kultiveeritav. Kuna aga haritava maa-ala laiendamine toimub muude otstarvete arvel (näiteks biokoosluste säilitamine, üleujutuste vältimine), siis on lahendus ikkagi efektiivsuse tõstmises. Suurematest põllumajandustootjatest on ainult Ühendkuningriik, Saksamaa, Taani ja Prantsusmaa saavutanud tootmispiiri, mis praeguse teadmise ja tehnoloogilise taseme juures võimalik. Näiteks Aafrikas või Venemaal oleks võimalik infrastruktuuri arendamise ja kaasaegse tehnoloogia ja teadmiste rakendamisel saagikust kahe-või kolmekordistada.
![]() |
Saagikuse potentsiaal on paljudes riikides kasutamata (allikas: The Future of Food and Farming, 2011) |
Lahendust kasvavale proteiininõudlusele otsitakse koguni putukatest. Euroopa Komisjon on rahastamas teadusuuringuid eesmärgiga uurida putukate kasutamist proteiiniallikatena. Kariloomadega võrreldes on mardikate või tirtsude ökoloogiline jalajälg väiksem, nende kasvatamine hõlpsam ja odavam (tegemist ei ole soojaverelistega) ning nad on äärmiselt proteiinirikkad. Väljakutse on eeskätt Euroopa või Põhja-Ameerika tarbijate veenmine ja nende maitse muutmine.
Eesti koht toidupiiridega maailmas
Ressursipiire inimese toiduahelas on võimalik veel edasi lükata, kuid see ei ole enam nii lihtne kui varem. Muu hulgas võib see tähendada muudatusi menüüs ning harjumuspärase toidu kättesaadavuses. Ilmselt võiks igaüks Eestis mõelda, kas ta on valmis aktsepteerima näiteks oluliselt kõrgemat hinda või väiksemat valikut toidulaual? Või menüüd, mis on praegusi harjumusi arvestades täiesti kujuteldamatu? Samamoodi tasuks mõelda ka nn toidu geopoliitika võtmes ehk arvestada võimalusi ja ohte, mida globaalse toidusüsteemi muutumine Eestile kaasa võib tuua. Põllumaad on Eestis elaniku kohta rohkem kui näiteks EL-s keskmiselt, samuti on hea ligipääs mageveele. Seega võiks Eesti neid eeldusi ära kasutades olla üsna hästi positsioneeritud nii toidujulgeoleku mõttes kui ka arvestades toidu kallinemisest tekkivaid ärivõimalusi.
4 kommentaari :
Väga oluline teema muidugi, need võimalused ja ohud mõjutavad meid kõiki nii koheselt kui ka pikas plaanis.
Võtan välja ühe huvitava seiga: toidulisandite ja toidutöötlemisportsesside arengu tõttu "baassisendite osa toote lõpphinnas väheneb". Ja seega toidu hind läheb põllumajandustoodete hinnast vähem sõltuvamaks. Kuidas see trend aga mõjutab neid baassisendeid tootvaid põllumehi, sh Eesti omi? Kas see on oht või võimalus või mõlemat?
Mul pisut ebaselgelt see koht lahti kirjutatud:)
Ega küpsetamine-pakendamine-ladustamine-transport ja muu väärindamine seda toidukomponenti ennast ei asenda.
Mõte oli tekstis see, et baassisendi hind peab rohkem muutuma, kui turul midagi juhtub. Sest vähemalt arenenud riikides ning üha enam ka arenevate riikide läänelikku tarbimist matkiva keskklassi toidukorvis on just see väärindatud osa päris suur (baassisendi osa väike), mistõttu väiksemad commodity hinnakõikumised omavad sageli tühist mõju letihinnale ega sunni veel oluliselt tarbimist muutma. Ja õigupoolest võtavad šokid esimese hooga vastu need mõned miljardid, kes üle poole oma sissetulekust toidule kulutavad ja vähem väärindatud kraami tarbivad. Samas - nad liiguvad ka elatustaseme paranedes nn toiduahelat mööda üles väärindatud kaupade peale.
Seega küsimusele vastates - baassisendite hinnad peaks igal juhul edasi tõusma ja põllumeestele on see ikkagi võimalus.
Tõesti, baassisendite hinnad vast ainult tõusevad. Aga kas põllumeeste läbirääkimispositsioon toidutööstusega ka sellest muutub, et nende pakutavad saadused väiksema osa lõppväärtusest moodustavad?
Siin on ilmselt mitu asja, mis peaks tootja positsiooni mõjutama. Põhimõtteliselt, kui põllumees ainult commodityt toodab, siis (maailma)turu hinda ei saagi ta midagi parata, ta on nn price taker.
Igasugu interventsioonid (a la CAP, piirangud-tollid) on üks võimalus põllumeeste positsiooni parandada (või ongi sekkumine juba selle huvigrupi tugeva positsiooni tulemus...?), kuid loomulikult on see turgu moonutav. Pigem näen põllumeeste võimalusi ise baasproduktile rohkem väärtust anda. Väiksemate tootjate puhul igasugu kooperatiivi-tüüpi koostöövormid (toimivad näiteks väiksemate viinamarjakasvatajate vahel Lääne-Eur).
Postita kommentaar