esmaspäev, 12. märts 2012

Finantsteenused 40 aasta pärast

Pilt: The Global Financial Centres Index Report

Finantsteenustest on saanud globaalse majandustegevuse kõige põhilisem komponent ületades varade mahult maailma sisemajanduse kogutoodangu kolmekordselt. Sellepärast on oluline proovida mõista, kuidas võivad ühiskonnad oma elu tulevikus ümber korraldada ja milline on finantsäri perspektiiv.

Briti päritolu stsenaariumite guru Gill Ringland (SAMI Consulting) on valmis saanud raportiga „In Safe Hands? The Future of Financial Services“ (Kindlates kätes? Finantsteenuste tulevik), mis vaatab aastasse 2050 ja püüab ette kujutada finantsteenuste tulevikku. Mõtteraamina selleks visandatakse neli tulevikustsenaariumit, kuhu maailm järgneva 40 aasta jooksul võib areneda. Kõigi nende puhul jäävad finantsteenused ka edaspidi mängima tähtsat osa maailmamajanduses, kuid ees ootavad kogu maailma majandust raputavad järjest suurema amplituudiga turgude kõikumised. Osalt on selle põhjuseks pankade suutmatus loobuda lühiajalise tulu teenimise ahvatlustest pikaajajaliste investeerimisstrateegiate kasuks. 

Stsenaariumitöös on tuleviku olulisemateks määramatuteks teguriteks võetud liberaalse turumajanduspoliitika aluspõhimõtete ehk Washingtoni konsensuse  püsimajäämine või murdumine ja geograafilise asukoha tähtsuse võimalik muutumine. Viimane kas siis majandustegevuse üha suuremas mahus virtuaal-maailma kolimise vs geograafiliste piirkondade jätkuva domineerimisena. Erinevate võimalike arenguteede ehk stsenaariumite läbimängimise kaudu mõtestatakse lahti sellega kaasnev mõju finantssektorile, nt kuidas see võiks mõjutada maailma seniste finantskeskuste ümberkujunemist.

Neli erinevat tulevikumaailma tähendavad finantssektorile erinevaid ohte ja võimalusi
Stsenaariumite tegemisel on tulevikku kujundavate üldisemate mõjujõududena arvesse võetud rahvastiku arvu ja pikaealisuse kasvu, energia-  ja keskkonnaprobleeme ning info-, bio- ja nanotehnoloogiate kasvavat mõju inimeste elustiili ümberkujundamisele. Näiteks tänu info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate (IKT) arengule jätkub panganduses teenuste automatiseerimine, mis vähendab tulevikus raamatupidajate ja maaklerite tööpõldu. Eeldusena lähtuti ka maailma majanduskeskme jätkuvast liikumisest Aasiasse, kus ei pruugita enam järgida seniseid läänelikke väärtussüsteeme ja maailmamajanduse suunamise liberaalseid põhimõtteid. Oluliseks teguriks olid stsenaariumite juures ka võimalikud erinevad sotsiaalsed muutused nagu teadmusregioonide kiire areng linnades ja nende spetsialiseerumine maailmamajanduse globaliseerumise kontekstis.
Joonis: Neli tulevikustsenaariumit raportist. Allikas: In Safe Hands? The Future of Financial Services
Stsenaarium „Teine käsi“ (ingl k Second Hand) räägib maailmast, kus vaatamata globaliseerumise jätkumisele hinnatakse jätkuvalt kõrgelt demokraatiat ja domineerivad rahvuslikes piires riigikorralduse ja kapitalismi põhimõtted. Samal ajal pingestab olukorda see, et rahvusriigid on globaliseerumisprotsessi vedurite - rahvusvaheliste korporatsioonide (ingl k multinational corporations ehh MNC) - kasvava surve all, mis ei lase neil lahendada oma sotsiaalseid ja eelarvedefitsiidi probleeme maksude tõstmise jms abil. Paljud sotsiaalprobleemid seoses vananemise ja tervishoiu teenustega jäävad üha rohkem erasektori kanda. Selle stsenaariumi realiseerumine on üsna tõenäoline juhul kui maailmamajandust ei taba ootamatud ulatusliku mõjuga kriisid - nn mustad luiged.  Murdepunktiks võib saada kas pikemaks ajaks Euroopa sügavasse kriisi minek ning ühtse eurotsooni lagunemine või mõni globaalse haardega šokk, mis viib näiteks toidu ja puhta vee nappuse järsu kasvuni.

Selle stsenaariumi järgi kasvab samas finantsturgude volatiilsus ja väiksemate rahasüsteemidega riikidele valmistab see järjest rohkem peavalu. Rahvusvahelisel tasandil on finantssektori reguleeritus väga erinev. Tõenäoliselt tekib 5-6 regionaalset regulatiiv-tsooni, kes üritavad omavahelisi kapitali ja inimeste liikumisi paremini reguleerida. On tõenäoline, et suuremate kriiside järgselt võib Singapur saada Londoni ja New Yorgi ees maailma juhtivaks finantskeskuseks (Global Financial Centres Index järgi). Paljud suured MNC-d võivad kaotada huvi olla noteeritud börsil ning võib arvata, et paljud jaepangateenused on tulevikus täielikult automatiseeritud.

Stsenaariumis „Nähtav käsi“ (ingl k Visible Hand) tunnustab maailm tervikuna seniseid poliitilisi ja majanduslikke süsteeme. Tehnoloogiliselt arenenumana on maailm MNC-de eestvedamisel hästi kohandunud tegutsema nappide ressursside ja demograafiliste (pikaealisus ja sündivuse langus) muutuste kontekstis. Inimesed on individualistlikumad, haritumad ja heaolu kasvab.

Virtuaal-ruum on saanud peamiseks majandustegevuse keskkonnaks. Samas kasvab ebavõrdsus väikeste rahvusriikide ja globaliseerumisest enam kasu lõikavate suurriikide vahel. Peamised turvalisuse riskid on ohjeldamatult kasvavad küberrünnakud. Paljud sotsiaalkulutuste kasvu surve all olevad ning vananeva elanikkonnaga lääneriikide kodanikud peavad leppima oma elatustaseme suhtelise langemisega. See on maailm, kus saavutatud regulatiivne homogeensus teeb maailmamajanduse kriisidele väga haavatavaks, finantsturud volatiilseks ja seetõttu ebastabiilseks. MNC-d kasvavad veelgi suuremaks, samas nende arvukus väheneb läbi ühinemistehingute. USA dollar jääb jätkuvalt maailma rahaturgudel domineerivaks valuutaks. Kasvab riikide konkureerimine soodsa maksukeskkonna pakkujatena erasektorile, kuid mõningaid rahvusriike ootab ees maksejõuetus. Investorite tähelepanu on  tööstuslikul toorainel ja kullal. London ja New York jäävad maailma olulisimateks finantskeskusteks, elades üle mitmeid finantskriise.

Stsenaarium „Pikk käsi“ (ingl k Long Hand) viib meid maailma, kus finantskriis on viinud paljude lääneriikide majanduste jahtumiseni ja valitsuste pidevate fiskaalprobleemideni. Tarbimine on neis riikides kiduma jäänud ja riigieelarved on kohustustega jätkuvalt ülekoormatud. Samal ajal kasvab virtuaalvõrgustike roll majandustegevuses ja ühiskondlikus elus laiemalt. Inimesed lepivad vähesemate tarbimisvõimalustega ning leiavad alternatiivi virtuaalses keskkonnas meelt lahutades. Rahvuslikku ja geograafiast tulenevat  identiteeti hakkab asendama tugevnev grupikuuluvus virtuaalsetes keskkondades. Sellest tulenevalt tekivad ka uut tüüpi globaalse valitsemise regulatsiooni mehhanismid. Washingtoni konsensus (ühtlasi ka Rahvusvaheline Valuutafond IMF ja Maailmapank WB) kaob, tekitades võimuvaakumi ja turgude suure volatiilsuse. Rahvusriikidel on suured probleemid maksutulude kokku korjamisega globaalselt toimetava erasektori käest ning ei suudeta kodanikele pakkuda heaoluriigiga kaasnevaid hüvesid.

Majandustegevuses hakkavad turgude mõttes kasvavat tähtust omama erinevate kogukondade põhised võrgustikud. Maailma olulisemateks finantskeskusteks saavad 2030 a. Singapur ja Šanghai. Sama ajal konkureerib globaalselt omavahel üle 50-ne erineva jurisdiktsiooni. Jaepanganduses saavad domineerivaks mudeliks IKT abil vahendatud kreeditori ja laenaja vahelised tehingud inimeselt inimesele. Aastaks 2050 taastavad selleks ajaks mitmed kriisid läbinud ja veelgi multikultuursemaks saanud London ja New York oma juhtpositsioonid finantskeskustena.

Stsenaariumis „Palju käsi“ (ingl k Many Hands) on globaliseerumisprotsess negatiivsete tagajärgedega, viies riikide majandused langusesse ja kujundades suhtumist demokraatiasse kui arengut takistavasse ja koormavasse valitsemissüsteemi. Probleemid Euroopa riikide võlakirjadega viivad eurotsooni lagunemiseni ja senised lääne liberaalsed väärtushinnangud kuulutatakse ebaefektiivseteks. Ebaõnnestunud traditsiooniliste  rahvusriikide asemele on tekkimas uut tüüpi nn linnriigid, mis toimivad regionaalsete tippkeskustena  ja inimeste liikuvus on nende keskuste vahel väga aktiivne. Kõrge ebavõrdusmääraga maailmas muutuvad teadmus-linnad omamoodi hea elu „kindlusteks“, kes otsustavad ise, millistel inimestel sinna mujalt sisse rännata lubatakse.

Selle stsenaariumi kohaselt on aastaks 2030 Washingtoni konsensuse mõju kadunud ja maailmas puuduvad efektiivselt toimivad regulatsioonid ning finantsstabiilsust tagavad organisatsioonid. IMF kaob, kuid USA dollar jääb siiski püsima maailmavaluutana. Olulisemaks finantskeskuseks saavad  Chicago ja Singapur. Aastaks 2050 võtavad maailma 50 suuremat linnriiki (üks neist on Istanbul) kasutusele ühise valuuta, proovitakse luua ka ühtset regulatiivkeskkonda finantsteenustele teadmusregioonide vahelise kokkuleppena, kuid see ei õnnestu. Uudseks ja hinnatud varaklassiks on selle stsenaariumi järgi aastal 2050 õigus elada ja tegutseda mõnes sellises linn-riigis (see võidakse sisse kasseerida ka kaudselt, näiteks läbi kinnisvara maksu).

Tuleviku investeerimiskliima tunnusjooned
•    Eraklientide jaoks saab tulevikus määravaks asjaolu, et riigid ei suuda ülal pidada seniseid kulukaid pensioniskeeme (v.a. jõukamad riigil „Nähtava käe“ stsenaariumi realiseerumisel)  ning säästmine vanaduspõlveks saab üha enam eraisikute endi mureks. See tähendab, et tulevikus finantssektori tähtsus pensionikindlustuses kasvab.
•    Kuhu investeerida? Kasvava tarbimisega keskklassi paisumise tõttu maailmas muutuvad tulevikus investorite jaoks olulisemaks projektid, mis suudavad leevendada süsteemseid tarbijaühiskonna kasvuga kaasnevaid riske nagu keskkond, kliima, energia, puhas õhk ja vesi jms.  Samal ajal on väärismetallid  ja kinnisvara  pikas perspektiivis jätkuvalt atraktiivsed varaklassid investeeringuteks.
•    Finantsteenuste jaoks olulisemate varaklassidena domineerivad tulevikus: võime luua intellektuaalset väärtust (see saab isegi olulisemaks õigustest intellektuaalsele omandile), brändid, mis tagavad turuosa, loodusvarad (puhas vesi ja õhk, mineraalid, ökotoidu kasvatamiseks sobiv põllumaa jms), sularaha (väärismetallid),  masstootmise alad ja kodakondsus ihaldatud piirkondades. 
•    Lühiajalisus. Tõenäoliselt jätkub finantssektoris ka tulevikus investeerimisotsuste tegemine arvestades lühiajalist horisonti. Selle peamiseks ajendiks on pankurite vajadus näidata turgudele suurepäraseid  kvartalitulemusi, sest nende sissetulekud sõltuvad paljuski ettevõtte turuväärtuse kasvu pealt makstavatest boonustest. Sedaviisi jätkates pole raporti koostajate meelest enam pikk maa järgmise globaalse finantskriisini.
•    Tuleviku finantskeskused. Vaatamata sellele, et digitaliseerimine on muutnud finantsteenused praktiliselt 100% virtuaalseks teenuseks pole toimunud suurte finantskeskuste laialivalgumist. Pigem toimub vastupidine trend - suured finantskeskused tugevnevad veelgi. Omades paremat likviidsust ja väravates parimaid talente, kasvavad nad jätkuvalt väiksemate keskuste arvelt turuosa. 
•    Maksud ja regulatsioonid. Suurte pangandusgigantide jaoks pole maksude optimeerimine žongleerides erinevate maksukeskkondade vahel eriliseks probleemiks. Pigem on maksude suhtes tundlikumad ja varmad soodsamat tegutsemiskeskkonda otsima väikesemad nišiärid. 
•    Turutegijad aastal 2050. Tänaste universaalpankade minevikutaak võib saada neile saatuslikuks ja tulevikus on eeliseid uutel turule tulijatel, kes suudavad klassikalisi pangateenuseid nagu deposiite, laene jms tavakliendile kiirelt ja kättesaadavalt pakkuda. Investorite tähelepanu koondub tulevikus rohkem ühiskondade vananemisega seonduvate teemade, keskkonna ja turgude suureneva volatiilsuse ümber. 
•    Finantssektori konkurentsivõime seisukohalt on tulevikus oluline saavutada vähemalt IKT sektoriga võrreldav tootlikkus (seni vajab finantssektor sama kasumini jõudmiseks 10 korda rohkem inimesi kui IKT sektor).
•    Stabiilsem tulevik finantsteenustele maailmas peitub pigem finantsturgude regionaalses mitmekesisuses kui globaalselt ühtsetes regulatsioonides. Maalima kasvav regionaliseerumine kergitab aga tulevikus finantskeskusi Aasias. 

Tuleviku kasvuvõimalused niši-finantsteenustele Eestis
Isegi kui maailmas suudetaks IMF ja WB eestvedamisel kehtestada ühtsed reeglid finantssektorile, viiks see paratamatult süsteemse riski võimendumiseni, järjest volatiilsemate finantsturgudeni ning suuremate kriisideni kui seni näinud oleme.  Suure tõenäosusega näeme tulevikus seniste rahvusvahelist stabiilsust tagavate mehhanismide nagu IMF ja WB hääbumist ning osalt on selle põhjus finantssektori jätkuvalt lühiajaline perspektiiv investeerimisotsuste langetamisel.

Euroopa kohta võib nende stsenaariumite põhja teha järelduse, et kui  Euroopa finantssektor tahab ka tulevikus maailmas etendada jätkuvalt olulist rolli, on viimane aeg finantssektor Euroopas kriisist välja juhtida ja selleks vajavad senised mehhanismid (EL, finantssektori regulatsioonisüsteem, euro) kardinaalseid ümberkorraldusi.

Eestis rahvusvahelistele turgudele mõtlevatele väikestele finantsteenuste ettevõtetele on julgustavaks raporti tõdemus, et seni maailmas domineerivate finantshiidude kulustruktuurid peavad kohanema tuleviku maailma võimalustega ning saavutama ellujäämiseks senisest märksa suurema kuluefektiivsuse. Eestile on soodne ka asjaolu, et regionaalse mitmekesisuse kontekstis on Euroopa Liidu arengutrend finantsteenuses ühtlasemate tururegulatsioonide ja avatuma turu suunas. See on omakorda võimalus väiksematele Eesti ettevõtetele Euroopa turule sisenemiseks.

Suured finantskeskused kontsentreeruvad veelgi ning virtuaalse majanduse arenedes on raporti järgi ka suur tõenäosus, et säilib multikultuurse Londoni juhtiv roll rahvusvahelise finantskeskusena. Samal ajal peitub globaalne tasakaalustatum areng pigem regionaalses mitmekesisuses kui globaalselt ühtlastes regulatsioonides.

0 kommentaari :

Postita kommentaar