esmaspäev, 14. november 2011

Hiina ja India jõukatsumine aastani 2025

Pilt: The Economist

Hiina ja India majandusliku ja poliitilise mõjuvõimu kasv ehk globaalne esiletõus ei toimu sugugi tandemina. Nende juhid küll rõhutavad sõnavõttudes omavahelise koostöö vajadust (sh globaalsel tandril seisukohtade ühtlustamiseks) ja sihiks on järgmise nelja aastaga kaubavahetust pea kahekordistada (100 miljardi USA dollarini aastaks 2015). Siiski ollakse teineteise suhtes umbusklikud ja ettevaatlikud. Minevikus on mitmel puhul sõdagi peetud ja võimaliku konflikti allikaid jagub ka tulevikku – nt mõlema riigi püüdluste tõttu India ookeani kanti domineerida (vt sel teemal hiljutist Fututoa lugu).

USA maineka rahvusvaheliste uuringute mõttekoja RAND Corporation nägemuses mõjutab Hiina ja India suhete tulevikku oluliselt nende omavaheline jõudude vahekord. Sellest sõltub (küll teiste tegurite hulgas, aga ikkagi), kas ja kui kergelt tekib omavaheline koostöö või rivaliteet. Hiljutises analüüsis „China and India 2025: A Comparative Assessment“ (Hiina ja India 2025: Võrdlev hinnang) on RANDi eksperdid seepärast proovinud Hiina ja India tulevast jõudu hinnata, et aimata ette nende omavahelisi suhteid järgneval kümnendil-kahel.

Jõukatsumine neljal rindel
RANDi analüüs keskendub kuni aastani 2025 Hiina ja India arengule neljas valdkonnas, mis riikide tulevast mõjuvõimu enim määravad – demograafia ehk rahvastik, makroökonoomika, teadus ja tehnoloogia ning kaitsekulutused. Kõigis neis on mängitud läbi mitmeid erinevaid stsenaariume võimalikust jõuvahekorrast.

Rahvastiku valdkonnas käib mäng suurte numbritega – Hiina ja India on maailmas kaks suurima rahvastikuga maad. Täna elab rohkem inimesi Hiinas (1,35 miljardit vs 1,21 miljardit), aga India rahvastik kasvab ligi kaks korda kiiremini. Aastaks 2025 ületab indialaste arv hiinlasi ja nii see jääbki. Hiina rahvaarv peaks üldsegi 2030. aastate alguses saavutama oma tipu ja sealt edasi langema.

India möödub 2025. aastaks Hiinast rahvaarvult (allikas: RAND)

Rahvaarv ei määra ise-eneses veel konkurentsivõimet, pigem on oluline elanikkonna koosseis ja eriti töötegijate arv. Seni on see tegur olnud Hiina kasuks, aga 2012 peaks kätte jõudma tööealiste hiinlaste arvukuse lagi. Samas toob suur sündivus India tööturule potentsiaalseid osalejaid muudkui juurde ning 2025. aasta järel jõutakse nende arvult Hiinast ette. See ei taga Indiale tingimata veel suuremat tööjõu kogutootlikkuse panust majanduskasvu ehk demograafilist dividendi. Tervisenäitajate ja tervishoiu süsteemi arengu ning haridustaseme ja oskuste poolest on hiinlased seni indialastest märgatavalt eespool olnud. Teisisõnu, Hiinas on isegi töötegijate arvu vähenemisel inimkapitali tase ja panus majanduskasvu veel mõndagi aega kõrgem – aga Indial on oma rahvastiku kasvuga hea võimalus järgi võtta.

Selle najal paraneb India positsioon ka ülalpeetavate ja vastava majandusliku koormuse osas. Kuigi seni on Indias ülalpeetavate määr suhteliselt kõrge (vahepeal isegi 48% - palju lapsi ja noori rahvastikus), on see langemas. Samal ajal Hiina vananeb tempokalt ja sealne ülalpeetavate osakaal möödub peagi India omast, pannes majandusarengu surve alla.

Makroökonoomika valdkonnas on RANDi eksperdid majanduskasvu fookusse võtnud, et Hiina ja India suhtelist majanduslikku jõudu hinnata. Selleks on kammitud läbi kümneid teiste asutuste tehtud pika-ajalisi prognoose ja neid meta-analüüsi abil võrrelnud. Üldiselt prognoositakse Hiina ja India jaoks üsna samasugust pika-ajalist kasvutempot. Baashinnanguna tuleks aastatel 2020-2025 keskmiseks kasvuks Hiinas 5,7% ja Indias 5,6% aastas. Sellise arengu korral oleks ka aastal 2025 Hiina jätkuvalt 3 korda suurema SKP-ga kui India, nii nagu see on praegu.

Ainult juhul, kui Hiinas kujuneb pika-ajaline majandussurutis ja samal ajal India jaksab senist kasvu hoida, on Indial võimalik SKP mahu poolest konkurendile mõnevõrra järgi jõuda. Seda usuvad või loodavad peamiselt erasektorist pärit prognoosijad, kes on Hiina kasvulootustes skeptilisemad. Akadeemiliste või rahvusvaheliste organisatsioonide prognoosid seavad Hiina kasvuvõime siiski jätkuvalt ettepoole.

Koondanalüüsi autorite tõlgendus on, et erasektori esindajad hindavad kõrgemini India eeliseid soodsama ärikeskkonna näol (nt õiguskorra tagamine) ja seepärast kogu majanduse potentsiaali. Samas on seis tasavägine, kui võrrelda kahe riigi majandusvõimekust põhjalikumalt kvalitatiivsete näitajate abil. India on eespool demokraatia ja õiguskorra, IT oskuste, institutsionaalse stabiilsuse ja varaliste õiguste kaitse alal; Hiina aga tootlikkuse, välisinvesteeringute ja infrastruktuuri arengu poolest.

Ärisektori prognoosijad on teistega võrreldes Hiina majanduskasvu suhtes pessimistlikumad ja India suhtes optimistlikumad - kõigis erinevates prognoosistsenaariumides (allikas: RAND)

Teaduse ja tehnoloogia alase jõu võrdlemiseks on joonlauaga tulevikku veetud mitmeid näitajaid. Teadus- ja arendustegevuse (T&A) kulutuste poolest on Hiina Indiast mõnevõrra ees (üle 1% SKP-st vs India 0,8%), mõlemal riigil on ambitsioonikad sihid neid kulutusi märkimisväärselt kasvatada. Insenere tuleb praegu Hiina kõrgkoolidest välja 70% rohkem – 600 000 aastas India 350 000 vastu. Aastaks 2025 peaks sellise vahe säilimisel Hiinas T&A tegijaid olema kaheksa korda rohkem ning nad üllitama 13 korda rohkem publikatsioone kui India kolleegid.

Samas on Hiinas olnud seni tõsiseid muresid T&A tegevuse ja tegijate (st nende hariduse ja oskuste) kvaliteediga. McKinsey on leidnud, et rahvusvahelised ettevõtjad hindavad India diplomeeritud inseneride töökõlblikkust ehk oskuste taset pea 60% hiinlaste omast kõrgemaks. Kui selline kvaliteedivahe jätkub ja seda prognoosides arvestada, oleks Hiina tegelik edumaa India ees 2025. aasta paiku nt doktorikraadiga inseneride arvus ainult 1,5 korda ja neile antud patentides ainult 1,7 korda.

Kaitsekulutused on riikides sageli saladuslooriga kaetud või siis osavalt erinevate asutuste ja eelarvete vahele peidetud. Seepärast pole täit pilti ei hetkeseisust ega ka tulevikuvaatest võimalik luua, aga ka osalise info pealt on RANDis tinglikku võrdlust siiski tehtud. Hiina kaitsekulude kogumaht peaks aastaks 2025 ületama India oma 2 kuni 7 korda: olenevalt, et kas arvesse võetakse valuutakursside turuväärtusi või ostujõu pariteeti (PPP), kas prognoosi aluseks on senise kulutuste kasvu jätkumine või SKP-st osakaalu püsimine. Kitsamalt saab vaadata kaitsesoetusi ehk hankeid, mis näitavad uue tehnoloogia ja varustuse soetust ning seeläbi kaitsevõime materiaalse baasi hoidmist ja arendamist. Sel alal peaks 2025. aastal Hiina kulutused (või: investeeringud) ületama India omi 2,6-4 korda. Et selline iga-aastane kulutuste vahe on kahe riigi vahel püsimas ja akumuleerumas, ületab järgmise kümnendi keskpaigaks Hiina sõjaline koguvõimekus India oma väga tugevalt.

Kes siis keda?
Valdkonniti tõotavad seega jõuvahekorrad erinevalt kujuneda. Kaitsevõimes võib Hiina tugevalt Indial eest rebida. Teaduses ja tehnoloogias on Hiinal samuti võimalik edumaad kasvatada, kuigi kvaliteedieeliseid hoides jõuab India siiski sammu pidada. Majanduskasvu lootuste kohta on arvamusi erinevaid, olenevalt prognoosijate taustast. Siiski peaks Hiina jääma majanduse kogumahult ehk SKP suuruselt Indiast ette, isegi kui lõpuks kasvab aeglasemalt. Rahvastikutrendid tunduvad olevat India kasuks, sest ülalpeetavate hulk väheneb ja tööealiste elanike arv kasvab. Seeläbi saaks India majanduskasv Hiinaga võrreldes rohkem hoogu juurde, kui lisanduvatele töötegijatele jagub sobilikku tööd.

Nende hinnangute kujundamisel on võetud eelduseks, et ootamatusi ei juhtu ja pigem jätkuvad senised arengud – nagu prognooside tegemisel ikka. Rahvusvahelised konfliktid või siseriiklikud pinged, ootamatud loodussündmused ja muutuv globaalne majanduslik-poliitiline kliima võivad arenguid oluliselt mõjutada. Ent neid on raske tulevikuvaatesse sisse kavandada ja nende riski tuleb seega lihtsalt meeles pidada.

Enim hakkavad jõuvahekordade kujunemist mõjutama hoopis kummagi võrreldud riigi enda valikud ja poliitikad. Kui India suudab oma (tööealiste) elanike hariduslikku ja tervislikku järge oluliselt parandada, nauditakse seal hiinlastega võrreldes suurt demograafilist dividendi. Kui hariduses ja tervises aga edusamme ei saavutata, saab rahvastiku kiire kasv arengut piiravaks ja kaalukauss kaldub Hiina poole. Seda enam, et Hiina valitsusel on võimalik oma elanike oskuste-teadmiste kasvu ja tehnoloogilisse arengusse panustades sealsete rahvastikutrendide negatiivset mõju vähendada.

Samuti sõltub suhteliste majanduse kasvulootuste realiseerumine sellest, kuidas ärikeskkonda edasi arendatakse nii Hiinas kui ka Indias ja seda just omavahelises võrdluses. Kaitsekulutustes on Indial võimalik eelarvelisi otsuseid teisiti tehes või targemalt riigikaitsega seotud tehnoloogilisse arengusse panustades samuti vahemaa kärisemist pidurdada. T&As on Indial võimalik oma teadlaste taset ehk kvaliteedieelist muudkui tõsta (kõrg)haridus- ja innovatsioonisüsteemi arendades; samas on aga hiinlastel võimalik sama tehes omakorda järgi jõuda.

Kes ja kuidas saavutab teise ees eeliseid, sõltub niisiis sobilike poliitikate rakendamisest. Mõneti on Hiina ja India jõukatsumine seega mõõduvõtt poliitika kujundamise tandril: kes suudab olla nutikam ja efektiivsem õigete otsuste vastuvõtmisel ja elluviimisel. RANDi analüüs annab selleks sihte ja määratleb hetkeseisu. Hiinal on oluline edumaa ja võimalus seda hoida, eriti sõjalise võime ja jõu alal. Indial on aga tugev potentsiaal järgi võtta ja eriti majandusvõimuga seotud aladel. RANDi eksperdid on lõppsõnas oma panuse pannud India peale - suurem majandusvabadus ning ettevõtlikkust ja innovatsiooni soosiv keskkond annab nende arvates Indiale Hiinast parema positsiooni lõppkokkuvõttes.

Gigantide heitlus ja pisike Eesti
Aasta 2025 saabub pika aja pärast ning Hiina ja India on kauged maad Eesti asupaika ning ka seniseid majanduslikke ja poliitilisi sidemeid nendega arvestades. Siiski tasub kahe suurjõu tulevikutrende ja omavahelist mõõduvõtmist ka meil hoolikalt jälgida, et suuta vastavalt oma valikuid ja samme seada. Eesti võimalused-ohud sõltuvad meie väliskeskkonnas toimuvast, mida on tärkavate majanduste ning eriti Hiina ja India esiletõus kõige olulisema tegurina mõjutamas. Nende kahe riigi koostöö või konflikt mõjutab oluliselt seda, milliseks kujunevad rahvusvaheline stabiilsus, multilateraalne koostöö ja majanduskeskkond järgnevatel kümnenditel.

RANDi analüüs on lisaks üks nende paljude reas, mis kinnitavad, et Hiina ja India on maailmamajanduses võimu kogumas. Jättes nendevahelise võrdluse hetkeks kõrvale, paistab prognoosidest mõlema riigi suur arengupotentsiaal. See peaks lisama veelgi kinnitust, et Eestis tasub kauge Aasia ja eriti sealsetele suurjõududele rohkem tähelepanu pöörata, sinna „sildu“ rajada, sealt oma võimalusi otsida.

Muu hulgas võiks RANDi analüüs anda olulist mõtteainest ja kinnitust, et lisaks Hiinale (kes on seni olnud riigil ja ettevõtetel huviorbiidis) tasub ka tugevalt tema kannul hoogu koguvale Indiale rohkem läheneda. Selle toetamiseks on ka Arengufond käesolevalt Eesti-India majandussuhete tulevikust seiretööd tegemas.

P.S. Economist Daily Chart blogis võrreldi hiljuti huvitavalt, kui suur on erinevate arengunäitajate lõikes India mahajäämus Hiinast – vt graafikut. Kõige suurem on vahe tervise alal, kõige väiksem autostumises ja (kõrg)hariduses.

1 kommentaari :

Siim Sikkut ütles ...

Ajakirjas Time on ka värskelt Hiina ja India tulevikupotentsiaali võrdlus tehtud - http://www.time.com/time/specials/packages/completelist/0,29569,2099180,00.html
Eri autorid üritavad just sisulise potentsiaali tasandil ja mitte prognooside põhjal väidelda, kumb jääb pikas plaanis peale - kasulik lisalugemine kel huvi.
Sh on toodud ära graafikul hetkeseisu võrdlus kahe riigi vahel - http://www.time.com/time/interactive/0,31813,2099181,00.html

Postita kommentaar