esmaspäev, 5. september 2011

Tulevikuteed süsteemsest kriisist välja

Pilt: The Network Center

Me ei taju veel täielikult, milliseid muutusi kolm aastat tagasi alanud kriis on juba endaga kaasa toonud või võib veel tuua. Siiski on üks asi juba täna selgesti tajutav. See, et tegemist pole niisama kriisiga, vaid kriiside kriisiga, milles kohtuvad ja on omavahel lahutamatult seotud majanduskriis, poliitilised raskused, keskkonnamured ja sotsiaalsed pinged. Ehk et tegu on süsteemse kriisiga, mille lahenduste osas on palju määramatuid tegureid. Sellises olukorras on oskus me ümber käimasolevaid muutusi ja ka määramatust tajuda ning nendega kohaneda tulevikuedu eelduseks.

Seda, millised nende täna määramatu kulgemise ja mõjuga tegurite najal muutused täpselt olema saavad, keegi loomulikult ei tea. Kuid oma ettekujutust on hea testida ja arendada tutvudes asjakohaste professionaalsete analüüsidega. Alltoodu pakubki lühiülevaadet üleilmselt tunnustatud stsenaariumiguru Peter Schwartzi nägemusest, kuhu maailm aastaks 2025 välja võib jõuda. Stsenaariumid avaldas Global Business Network’i (GBN) kaasasutaja ja esimees oma käesoleval aastal ilmunud raamatus Learnings from the Long View (Tulevikkuvaatamise õppetunnid).

Kõigepealt jätkem meelde, et Peter Schwartz ei ole pessimist. Ta on veendunud majanduse kriisijärgses taastumises. Tema arvates jätkub seni suhteliselt madala produktiivsusega maades nagu Hiina, India, mõned Ladina-Ameerika ja Aafrika riigid eelnenud kümnenditel alanud kiire produktiivsuse kasv, millega kaasneb ka kogu maailmamajanduse kasvu taastumine. Kuid see taastumine võib käia mööda väga erinevaid radu pidi.

Eelseisev aeg on täis määramatusi
Taastumise tee sõltub mitmetest määramatutest teguritest, mis tuleviku kujunemisele olulist mõju avaldavad. Nende hulgas on suurimaks ja teisi ühendavaks tundmatuks see, kas ja kuidas suudetakse ületada tänane kriis – mis pole mitte lihtsalt kriis, vaid süsteemne kriis. See tähendab, et maailmamajanduse probleemid on oma ulatuselt, keerukuselt ja seotuselt sellised, et nende lahendamine pole võimalik pisisammudega ja eraldi. Positiivse arengu avab kogu maailmamajanduse süsteemi muutmine. Seda tehes tuleb lahendada korraga mitmed täna selgusetud murekohad.

Suurimaks ja kõige kriitilisema tähtsusega konkreetsemaks määramatuseks, mis meid järgnevatel kümnenditel ees ootab, on globaliseerumise edasine kulg.  Kui globaliseerumise laienemine/süvenemine jätkub, kaasneb sellega senisest sidusama ja jõukama maailma tekke. Vastasel juhul aga on oodata jõukuse juurdekasvu pidurdumist. Võtmeküsimuseks jääb teadmiste-oskuste globaliseerumise ulatus. Kui intellektuaalse omandi liikumist hakkavad takistama hariduslikud või muud põhjused, pidurdab see paratamatult kogu globaliseerumise käiku. Kuigi enamik riike mõistvad hariduse tähtsust, on siiski küsitav, kas kvaliteetne haridus muutub ülemaailmselt kättesaadavaks. Harimatusest on aga tunduvalt raskem üle saada  kui protektsionistlikest meeleoludest.

Teiseks suureks lahendust vajavaks teguriks on ressursside kättesaadavuse probleem. Kui need on piisavalt kättesaadavad, jäävad maailmamajanduses endiselt domineerima teadmistepõhised majandused. Kui aga ressursside kättesaadavus oluliselt halveneb, hakkab suurenema ressursse valdavate majanduste mõju ja sellega muutuvad oluliselt senised jõujooned.

Tulevikuarengute suuna jaoks pole vähetähtis ka küsimus sellest, kes osutub järgmises globaliseerumise raundis võitjaks?  Seda nii riikide kui ka ühiskonnaklasside mõttes. Kas tulevikus lõigatakse maailma majanduspirukas lahti senisest ühtlasemalt või läheb sellest suurim osa üksikutele riikidele ja kitsale edukate klassile? Vastupidiselt lubatule ja oodatule koondus eelmistel kümnenditel suurim osa loodud rikkusest finantssektorisse ja vähestesse riikidesse. Kasumit tootis kauplemine, mitte tootlikud investeeringud. Uue rikkuse selline jagunemine lõi olukorra, kus suhteliselt nõrka elanikkonna ja kogukogunõudluse kasvu tuli pidevalt turgutada uute ja järjest enam võimendatud krediitidega. Täna teame, et sedasi areng jätkuda ei saa.

Majanduse pilt muutub veel keerulisemaks poliitilise määramatuse mõjul. Praegu on kõigi suuremate jõukeskuste - USA, Euroopa Liidu ja Hiina - poliitiline käekiri, sealjuures otsuste langetamise võime ähmastunud.  Milline saab olema tulevik? Kas me näeme organiseerumist alt ülesse või uue korra kehtestamist ülevalt alla? Praegu on selle küsimuse vastus teadmata.

Sotsiaalsetest teguritest on religioon on viimase kahekümne aasta jooksul järjest tugevamalt asjade kulgu mõjutama hakanud ja pole mingeid märke, et see tendents võiks pidurduda, eriti Hiinas ja Aafrikas. Oma positsioone tugevdavad nii kristlus kui ka islam. Seejuures on see positsioonide tugevnemine näiteks Aafrikas konfliktiriskiks. Kuid suurimat majanduspoliitilist kaalu võib hakata omama kristluse levik Hiinas. Tasub meenutada, et kaugelt kõige paremini juhitud hiinlaste kogukond maailmas - Singapur - on domineerivalt kristlik. Ilmselt on just kristlik maailmavaade aidanud neil edu saavutada keskendudes haridusele ja meritokraatiale ning hinnates klassikaliste protestantidena kõva tööd.

Tulevik esitab väljakutse ka valgenahaliste ülemvõimule. Viimased neli sajandit on maailma domineerinud valged. Me oleme sellega niivõrd harjunud, et peame seda loomulikuks ja arvame, et see ka teistele nii tundub. Maailm, kus ka teised sellega leppisid, on hääbumas ja see toimub kiiresti. See hääbumine ei  toimu üksnes seepärast, et mittevalged ei lepi enam valgete tõekspidamiste ja kultuuriga, vaid ka massilise immigratsiooni tõttu valgete maailma. Euroopas kasvavad pinged valgete kristlaste ja immigrantidest mittekristlaste vahel. Ameerika Ühendriikides haaravad mittevalged tulevikus senisest enam liidrirolli majanduses ja poliitikas ning kaugel ei ole aeg, mil valged USAs vähemusse jäävad.

Tugevaks sotsiaalseks trendiks on naiste kasvav võim, mis tähendab enamike maade jaoks nii arenenud kui ka arenevas maailmas olulist muutust peaaegu kõigis eluvaldkondades. Näiteks omandab täna arenenud maailmas juristi või arsti ametit, mida veel hiljuti loeti peaasjalikult meeste erialadeks, rohkem naisi kui mehi (nagu ka kõrgharidust üldse). See toob tulevikus võimu juurde senisest enam naisi – seda nii majanduses kui ka poliitikas. Eriti suurt mõju võib selline areng endaga kaasa tuua Lähis-Idas.

Võimalikud tulevikustsenaariumid aastaks 2025
Milliseks võib eelkirjeldatud mõjujõudude koostoimel tulevik kujuneda? Peter Schwartz näeb kolme võimalikku stsenaariumi, millele on ta nimeks pannud Kriiside kaskaad, Suur Ida-Lääne matš ja Kauakestev buum II. Need tulevikuteed erinevad üksteisest eelkõige selle poolest, kuidas tänaseks süsteemsesse kriisi jõudnud maailm selle lahendamisega edaspidi hakkama saab. Lisaks on stsenaariumidesse põimitud teisedki eelkirjeldatud olulised tundmatud tegurid.

Kriiside kaskaad on kolmest tulevikuteest kõige süngem. See ähvardab maailma juhul, kui riigid, ettevõtted ja rahvusvahelised organisatsioonid ei suuda omavahel süsteemse kriisi lahendusteedes kokku leppida ja efektiivselt edasi toimida. Kahjuks ei piisa siin üksnes tahtest olukorda õigesti hinnata ja vajalikes tegevustes kokku leppida. Kuigi sellega pole seni kuigi hästi hakkama saadud, pole see ise-enesest suurim risk. Ületamatuks raskuseks võib hoopis saada nii kriisi ulatus kui ka keerukus ehk ikka see käesoleva kriisi süsteemne olemus. Selle tõttu on oht, et erinevad väiksemad kriisitegurid kuhjuvad kaskaadina ja olukorrast väljamurdmine on üha keerukam. Seda, kui raske on sellist olukorda ennetada ja kontrolli all hoida, näeme näiteks eurotsooni võlakriisi kulgemises. Lisaks oleme ju näinud ka seda, kui kergelt rahutused siin ilmas viimasel ajal levima on hakanud.

2025. aastaks kujuneb sellistes oludes maailm, kus vaesuse mere keskel on üksikud jõukuse saared. Maailm tervikuna näeb välja kui üksainus suur keskkonnakatastroof. Nii läheb kui meie lähimineviku trendid jätkuvad ja maailmasüsteem ei suuda muutunud vajadustega kohaneda.

Suure Ida-Lääne matši oludes toimub kohanemine ja selle keskmes on loomulikult USA ja Hiina. Sellises tulevikumaailmas on mõlemad riigid edukad, kuid kumbki ei saavuta domineerivat positsiooni. Nende väljakutsed on erinevad: USAle on proovikiviks Hiina suurus, Hiinale aga USA tehnoloogiline üleolek ja jõukus. Kuid sellele vaatamata võivad nad olla teineteise suhtes tugevad rivaalid. Ilmselt saab see vastasseis olema rahumeelsem kui külma sõja aegne, mil USA ja NSVL vahel vastastikused majandushuvid praktiliselt puudusid. Hiina ja USA majandused on omavahel seotud, mistõttu see ei oleks mitte vastaste vaid pigem partnerite võistlus (võrreldav 20. sajandi teises pooles USA, Jaapani ja Saksamaa vahel toimunuga). Kuid kui tulla võistluse tuuma juurde, on see eelkõige demokraatliku ja autokraatliku kapitalismi omavaheline jõuproov. Ja selle resultaat saab maailma edasise arengusuuna osas määravaks. Euroopal ei ole kogu selles mängus kuigi suurt osa, kuivõrd see kant jääb hõivatuks oma siseprobleemide – euro, immigratsioon jms - lahendamisega.

2025. aastaks on maailm tervikuna kõvasti paremal järjel kui seni, kuigi pinged ja eriti poliitilises suhtluses on pidevalt kasvamas.

Kolmas, Kauakestev buum II, on kolmest stsenaariumist kõige lootusrikkam ja käivitub siis, kui suudetakse tuleviku nimel end kokku võtta ja süsteemse kriisi ületamiseks vajalikult tegutseda. Sisuliselt tähendaks see kriisile eelnenud 20 aasta rahvusvahelise ja majanduskliima – nn kuldajastu - tagasitulekut. Seda stsenaariumi kannustavad tootlikkus, innovatsioon ja globaliseerumine ning ettevõtjad, kes loovad täiesti uusi ärivaldkondi ja uuendavad vanu.

2025. aastal on sellises maailmas jõukus kasvanud kiirelt ja kõvasti pea kõigi jaoks ning ka edasiseks õitsenguks suurepärane alus loodud.

Mõtlemisainet Eestile
Üle 20-aastase stsenaariumiloomise kogemusega Peter Schwartz võtab olukorra kokku nii: “Maailm võib olla määramatu ja ettearvamatu, mis aga ei vabanda selleks mitte valmisolekut.” Kuidas saaks Eesti antud määramatuse ja süsteemse kriisi olukorras tulevikuks valmistuda? Millised on olulisemad küsimused, mida peaksime endalt erinevate tulevikustsenaariumide kontekstis küsima?

Kauakestev buum II tõmbaks Eesti ühel või teisel viisi niikuinii kaasa. Suure Ida-Lääne matši puhul jääks Eesti koos muu Euroopaga neutraalsesse positsiooni. See annaks meile võimaluse oma võimaluste piires suhelda maailma mõlema mõjusfääriga. Tänase seisu järgi peaksime ehk enim keskenduma tõekssaamisele kõige lähemal olevale Kriiside kaskaadi stsenaariumile. Võlakriisile kiiret lahendust ei maksa ju enam oodata. Loota ei saa ka majanduskasvu jätkumisele eelolevatel kuudel. Pigem tuleb karta uut majanduslangust või paremal juhul seisakut eurotsoonis. Kuivõrd praegune majanduse taastumine Eestis tugines valdavas osas just tööstustoodangu ekspordi kasvule, on meil vaja tegevusplaani ajaks, kui välisnõudlus meie toodangule jälle ära kukub. On vaja meetmeid ekspordi toetamiseks ja mitmekesistamiseks nii kaupade kui ka geograafia osas. Tuleb vähendada sõltuvust suhteliselt ebastabiilsest lihtsast allhankest ja leida endale koht stabiilsema tulevikunõudlusega niššides ning turgudel.

4 kommentaari :

Mikk ütles ...

Mis allikatel põhineb väide, et singapur on põhiliselt kristlik? Põhiline tundub seal siiski olevat budism: http://en.wikipedia.org/wiki/Religion_in_Singapore
Ka Hiinas tundub kristlaste hulk ikka väga pisike praegusel momendil: http://en.wikipedia.org/wiki/Religion_in_China

Veigo Kell ütles ...

Allhange võib olla ebastabiilne, aga kahjuks ei käi liikumine väärtusahelas kõrgemale päevapealt (a la "me nüüd otsustasime allhanget enam mitte teha"). Nagu näitab Soome kogemus, võtab väärtusahelas kõrgemale liikumine paratamatult aega ja võimalus mõni nurk otseks lõigata on pigem erandlik. Ka paljude juhtivate Soome firmade lugu on alguse saanud allhankest. Tundub, et edasi aitab liikuda eelkõige pidev huvi selle vastu, mida plaanib klient ja kliendi klient ning ühe või teise sektori trendide pidev jälgimine.

Kitty Kubo ütles ...

vastuseks Mikkule

Singapuri osas on tuginetud algallikale (lk 48) ehk Peter Schwartzile, kes muuseas ise on aastaid Singapuri valitsusele nõuandjaks olnud. Miks ta selliselt väljendunud on, tuleks ilmselt temalt küsida.

Religiooni tulevikku üldisemalt käsitlevad raportid on üksmeelel selles, et religioossus maailmas kasvab, seda umbes 5% kiiremini kui rahvaarv. Näiteks RolandBerger hindab http://www.rolandberger.com/expertise/trend_compendium_2030/, et aastaks 2030 on maailmas tänase 5.5 miljardi uskliku asemel 6.9 miljardit, kellest kolmandik ehk suurim osa saavad olema kristlased. Seda paljuski just rahvarohkete riikide nagu Hiina ja Nigeeria tõttu, kus aastaks 2030 paiknevad maailma ühed suurimad kristlikud kogukonnad. Hiinas põhjendatakse kristluse tõusu muuseas marksismi langusega.

Heido Vitsur ütles ...

Mul endal tekkis ka sellise väite osas tilluke küsimärk, aga siis mõtlesin sellele, et PS käsitles religiooni natuke laiemalt kui tavaliselt ja mõtles Singapuri kristlikkuse all eelkõige seda, et sealse rahva maailmataju ja väärtusteadvus on sõltumatult nende formaalsest kuuluvusest ühte või teise usku väga lähedane protestantide omale.

Postita kommentaar