kolmapäev, 14. september 2011

Soomlased oma rohelise Sampo otsingul

Pilt: zazzle.com

Roheliste tehnoloogiate arendamist ja kasutuselevõttu tõukavad tagant mitmed pikemaajalised trendid – rahvastiku kasv, toormehindade tõus, tehnoloogiliste piiride pidev väljapoole nihkumine, suurenev tarbijateadlikkus. Nendele, kohati äratuskellana mõjuvatele arengutele lisanduvad valitsuste jõupingutused rohelisel rindel: rahvusvahelised kokkulepped ja kohustused, siseriiklikud eesmärgid ning kriisiaegsed stiimulpaketid. Alanud on uue, rohelise majanduskasvu (ingl k green growth) otsingud, mille nii OECD kui ka Euroopa Liit (EL) on oma prioriteetideks seadnud.

Soomlaste lähenemine rohemajandusele näitab, kuidas ühiskonna vajadusi ja muret maakera tuleviku pärast kodumaiste ettevõtete konkurentsieeliseks pöörata. Põhjanaabrite nutikale roheideoloogiale heidab pisut valgust nende innovatsioonifondi Tekesi rohelise kasvu raport „Towards Green Growth?“ (Rohekasvu suunas). Küsimärgiga sellepärast, et kuigi Soome kuulub maailmas 25 enim keskkonnatehnoloogiate patente omava riigi hulka, tuleb Tekesi raportist välja mõningane mure Soome võimekuse pärast kasvust osa saada.

Roheline - kohustus või võimalus?
Sarnaselt Eestile on Soome võtnud kohustuse taastuvenergia osakaalu, kasvuhoonegaaside piiramise ning biokütuste kasutamise osas. Ent kliimakokkulepete ja -eesmärkide täitmise kõrval on omaette väljakutse nende rakendamine innovatsiooni ja ettevõtluse teenistusse. Seega pole mure loodus-ja elukeskkonna pärast kitsalt keskkonnapoliitiline küsimus. Sellesse on kaasatud ka innovatsiooni-ja tööstuspoliitika, mille üheks eesmärgiks on tagada, et just kodumaised ettevõtted globaalselt kasvaval turul koha leiaksid. Lisaks öko-efektile aitab selline terviklik lähenemine ettevõtetel liikuda uutele ärialadele, kasutada traditsiooniliste valdkondade võimekusi uute toodete ja teenuste jaoks ning luua töökohti.

Sihik paika
Tekesi raportis on luubi alla võetud taastuvenergeetika ja seda väga lihtsal põhjusel – taastuvenergia saanud juba energeetika peavooluks ning 2008. aastal tuli enam kui 40% lisandunud energiatootmisvõimsusest taastuvallikatest (loe veel Fututoast: Roheline energeetika - pesamuna on jõudmas teismeikka). 1990ndatel oli ka Soomel fookus taastuvenergeetikas, täpsemalt tuuleenergias. 2000ndatel on taastuvenergeetikas tegevused hajunud hoopis hüdro-, ookeani- ja geotermaalenergia valdkondadesse. Viimastes on jällegi patenteerimisaktiivsus kogu Euroopas väiksem (vt joonis), samuti on need valdkonnad tõmmanud ligi oluliselt vähem investeeringuid. Järeldus - teadlaste jõupingutused ning investorite raha on suunatud peamiselt tuule-, päikese- ja bioenergeetikasse, kuid Soome rõhuasetused on hetkel aeglaselt arenevatel, valdavalt nišialadel.

Patenteerimisaktiivsus taastuvenergeetikas, avaldused Euroopa Patendiametis. (allikas: Tekes)



Uute fookusalade otsingul on soomlased silmas pidanud nende enda majandusruumi eeliseid ning võimalikku kasvupotentsiaali maailmas. Esmalt on jõutud transpordini ja sealt edasi biokütuste ning elektriautodeni. Kumbagi valdkonda toetab nii EL kui riiklikul tasemel hulk jõulisi majanduspoliitika meetmeid, fossiilsete kütuste hinnatõus ning tehnoloogiline areng. Ja teiselt poolt on Soomes kummagi äriala puhul olemas baas, mille peale võimekusi edasi arendada.

Esimesel juhul kasutaks Soome eelisena ära kohalikku toorme kättesaadavust, mis kunagi pani aluse ühele Soome majanduse vedurile - paberitööstusele. Elektriautonduses on traditsioonid lühiajalisemad, kuid Made in Finland kirjaga võib leida akusid, laadimisjaamu ning isegi sport-elektriautosid. Lisaks on Soomel võimalik kasutada uue kasvuala teenistuses olemasolevat IT-ja elektroonikakompetentsi: tasuvamad tegevused elektromobiilses väärtusahelas paiknevad väljaspool autode tootmist ning on valdavalt seotud lisateenustega (loe lisaks Fututoast: Võitlus elektriautode kasumipiruka pärast).

Kliimaeesmärgid ettevõtluspoliitika teenistusse
Nagu eespool öeldud, keskkonnapoliitikal ja kliimaeesmärkidel on puutumusi mitmete erinevate poliitikavaldkondadega. Peamised poliitikategijad keskkonnatehnoloogiate valdkonnas Soomes on keskkonnaministeerium ja majandusministeerium. Esimene peamiselt regulatsioonide kaudu ja teine koos oma allasutuste ja -fondidega innovatsiooni ja tehnoloogiate arendamise toetajana. Kuid eraldiseisvalt pole need kaks kaugeltki nii tõhusad kui ühtse tandemina. Ning siit tuleb välja ka üks raporti olulisemaid järeldusi: teistmoodi lähenemine innovatsiooni- ja keskkonnapoliitikale ning nende poliitikate omavaheline põimimine, et paremini keskkonnatehnoloogiate arengu ning kiiresti kasvava turu võimalusi ära kasutada.

Arvestada tuleb ka sellega, mida me täna ei tea
Raport toonitab, et fookuste valimine on oluline, et piiratud ressursse koondada ja maailmas läbilöömiseks kriitilist massi saavutada. Aga selle juures on toodud ära ka hoiatus, et diskussioonil puhta transpordi valdkonnas on oht taanduda ainult biokütustele ja elektrisõidukitele. Suured panused ainult ühele lahendusele võivad viia kinniinvesteerimiseni, mistõttu sõltuvus rajatud infrastruktuurist või vanast tehnoloogiast võib hakata piirama edasist arengut.

Kuigi valik ühe või teise tehnoloogia toetamiseks ja arendamiseks tehakse alati olemasoleva info põhjal, peaks uusi tehnoloogiad ja transpordilahendusi kasutusele võttes arvestama ka võimalike lahendustega, millest me isegi praegu teadlikud ei ole.

Ka Eesti kontekstis võiks sarnaselt Soomele mõtestada EL kliimapaketi 20-20-20 eesmärgid kohustuste asemel ekspordipotentsiaaliga ärivõimalusteks. Sellega seoses tuleks mõelda järgmistele küsimustele:
  • Kas innovatsiooni- ja keskkonnapoliitikad on omavahel piisavalt seostatud, et seda eesmärki teenida?
  • Millised rohelised tehnoloogiad näiteks peale biokütuste võiksid Eestis panustada 2020 (ja edasi) eesmärkide täitmiseks? 
  • Kuidas investeeringuid keskkonnaeesmärkide täitmiseks kasutada selliselt, et need toetaks ka kohalikku T&A, innovatsioonitegevust ja ettevõtlust?

0 kommentaari :

Postita kommentaar