reede, 22. juuli 2011

Roheline energeetika – pesamuna on jõudmas teismeikka

Pilt: dreamstime.com



















Taastuvenergia tootmisest on lõpuks ometi saamas iseseisev elujõuline tööstusharu, kirjutab strategy+business. Tehnoloogiate mitmekesisus ning uued arendajad-tootjad-finantseerijad on loonud põhja, mis lubab juba lähiajal konkureerida traditsioonilise energiatootmisega ja pakub tehnoloogiatele uusi rakendusi.

Fututoale mitteomaselt alustan minevikust ehk sellest, kuidas rohelise energeetika sektor viimastel aastatel karastunud on. 1980ndatel oli taastuvenergeetika valdkond tehnoloogiliselt vähearenenud ning tähendas peamiselt puidu- ja biomassi põletamist; näiteks tuule-ja päikeseenergia olid tollal lapsekingades. Ent tehnoloogia arenes ning värske hingamise sai roheline energeetika 2000ndate keskpaigas järgmiste mõjurite toel:
  • Esiteks, fossiilsete energiakandjate hinnatõus muutis taastuvenergia konkurentsivõimelisemaks.
  • Teiseks, T&A ning innovatsioon hakkasid end ära tasuma - turule tulid uued lahendused, millega oli tuult või päikest odavam kinni püüda ning see muutis taastuvenergia tootmise majanduslikult mõttekamaks.
  • Kolmandaks, investoritel hakkas ununema 2000. aastal tühjaks jooksnud dot-com mull ning raha otsis uusi kiiresti arenevaid sektoreid.
  • Ja neljandaks – valitsuste toetusmeetmed, mille eesmärk lisaks kliima-ja keskkonnamõjude vähendamisele on olnud ka uute tööstusharude käimatõmbamine. 
Seega, ühelt poolt riikide tugi ja sellest tulenev kindlustunne ning teisalt karjaefekt ja sellega kaasnev hirm millestki uuest ilma jääda veeretasid lumepalli üha suuremaks.

Läbi kriisi tugevamaks

Investorite meeleolu muutus oluliselt 2008. aasta kriisi ajal, mil mitmed nimetatud mõjujõud kadusid või nende edasine kulg muutus raskesti prognoositavaks. Kukkusid traditsiooniliste energiakandjate hinnad, vähenes energiatarbimine ning valitsuste retoorikas hakkas domineerima eealrvedistsipliin, mis omakorda tekitas ebakindlust.
Ometi, majanduslangus osutus tööstusharule esialgu soodsaks, sest kriisi ajal käiku lastud stiimulpakettidega eraldasid G-20 riigid eesotsas USA, Hiina ja Saksamaaga taastuvenergeetikale kokku 194 miljardit dollarit, millest eelmise aasta lõpuks oli kulutatud pool. Vaata graafikut allpool ning PEW Charitable Trusts raportit.

Arvestades aga arenenud riikide võlakoormust, suhteliselt kõrget tööpuudust ning motivatsioonipakettide tähtaegu, ei ole rohelise energeetika poputamine senises mahus tõenäoline. Saksamaal oli 2011.aasta alguse seisuga puhta energia stiimulpaketist järel veel 6,2 miljardit dollarit, mida on võimalik kasutada veel selle aasta jooksul. Suuremad taastuvenergia toetajad, nagu Hispaania, Saksamaa kui ka Suurbritannia on alustanud ka soodustariifide alandamist päikese- ja tuuleenergiale.

Rohelisele energiale mõeldud stiimulpakettide raha jätkub veel ainult paariks aastaks. (allikas: PEW Chartiable Trusts; Who's Winning the Clean Energy Race?)


















Mis edasi?

Võib-olla on nüüd õige aeg rohelisel energiatööstusel ise jalad alla võtta? Üks Eestis tuulegeneraatoreid arendav ettevõtja nentis hiljuti, et lihtne on nõuda kõrgemaid subsiidiume, kuid cleantech äris peaks eelkõige pöörama tähelepanu oma konkurentsivõime väljaarendamisele. Eeldused on justkui olemas, sest turul on juba küllalt uusi sisenejaid, kes

- arendavad edasi tehnoloogiat (sh tegijad juba vanadelt ärialadelt – Boeing, GE, Sharp, Siemens jne),
- finantseerivad taastuvenergia projekte (fondid ja pangad, kelle jaoks rohelised projektid on omaette fookus),
- pakuvad uusi ärimudeleid (liisingulahendused, mis aitaks energiatehnoloogiaid näiteks väiketarbijatele atraktiivsemaks muuta - SolarCity).

Tuulerikastes piirkondades on juba praegu tuuleenergia tootmine majanduslikult konkurentsivõimeline, väidab värskelt ilmunud roheäri raamat „Green Growth, Green Profit“. Päikesepaneelide odavnedes on aastaks 2020 päikeseenergia juba laiemalt muu võrgus müüdava elektriga samas hinnas, sh paljudes Euroopa riikides. Praegu on see nii alles üksikutes piirkondades, näiteks Kalifornias, kus on selleks soodsad looduslikud tingimused ja elektrihind kõrge.  

Ja loomulikult tähendavad uued tehnoloogiad uusi kasutusalasid. Mastaapsete seadmete kõrval kasvab edaspidi kiiremini just väikeste ja nn mikro-rakenduste turg. Näiteks õhukest filmiriba meenutavad päikesepaneelid võimaldavad teha kas või portfellist telefonilaadija. Kusjuures sellistel mobiilsetel „elektrijaamadel“ oleks turgu arengumaades, kus elektrivõrk on välja arendamata.

Kokkuvõtteks – „roheline energia“ ei pea tingimata olema raha õgiv koll. Roheline äri laiemalt tähendab ikkagi rahateenimisvõimalusi, mida riiklike toetuste kõrval tõukab üha enam tehnoloogiline areng ja uued kasutusalad. Seda silmas pidades tasuks Eesti kontekstis mõelda järgnevale:
  • Millistes taastuvenergeetika valdkondades on Eestil eeliseid, mida tugevusteks arendada?
  • Kuidas oleks võimalik vähendada taastuvenergia tootjate sõltuvust toetustest ning kas pealemaksmine (feed-in tariifid) on ainus viis soodustada uute tehnoloogiate kasutuselevõttu?
  • Kas tehnoloogiate rakendamise kõrval on investorid piisavalt tähelepanu pööranud tehnoloogiate arendamisele ja uute lahendustele kommertsialiseerimisele, sh ekspordivõimalusi silmas pidades? Kusjuures Eestile lähedaste geograafiliste koordinaatidega Rootsi on julgustavaks näiteks, et päikese vähesus ei takista neid isegi selles valdkonnas aktiivselt teadus-ja arendustööd tegemast. 
  • Kus oleks Eesti ettevõtete jaoks rohelise energeetika "sinine ookean" ehk kus on need alles tekkivate võimalustega turud, kus taastuvenergia lahendaks näiteks puuduliku energiataristu probleemi? Aasia, Aafrika...?

0 kommentaari :

Postita kommentaar