esmaspäev, 2. mai 2011

Vananev Euroopa peab Tulemaa indiaanlastelt õppima



Võib tunduda imelik, et kaks sajandit tagasi oskas juhuslik Tulemaa indiaani jõmpsikas Darwinile selgitada seda tõde inimaju iseärasuste kohta, milleni uurijad on jõudnud alles viimaste aastate jooksul. Nimelt seda, et aju vananemine ei toimu kaugeltki nii, nagu seda meil seni ette on kujutatud. Et inimese füüsiline ja vaimne vananemine võivad oluliselt erineda ja seda asjaolu saavad vananevad ühiskonnad aruka elukorraldusega enda kasuks pöörata.

Alljärgnev on allakirjutanu kollaaž paljudest allikatest. Esiteks Charles Darwin poolt omal ajal Tulemaal kuuldust, siis New York Times'i tervise- ja meditsiiniala toimetaja Barbara Strauchi blogist Harvard Business Reviews, Economisti käesoleva aasta 9 aprilli juhtkirjast ja 4 aprillil BBC-is uudisena  taas üles riputatud soomlaste tööea nihutamise vanast programmist. Kokkupanduna pakuvad need seigad ühe võimaliku lahenduse vananemise probleemile.

Tulemaal indiaanlaste eluoluga tutvumisel ei hämmastanud Darwinit mitte see, et isegi jõmpsikaeas lapsed teadsid seda, kuidas nende hõim nälja ajal ellujäämiseks toimima peab ja mis järjekorras siis hõimu liikmeid ära sööma hakatakse, vaid see, et vanad naised süüakse ära enne kui koerte kallale asutakse ja vanad mehed alles siis, kui koerad on ära söödud.  Kuid kui koerte ja vanade naiste puhul tundus hõimu valik olema lõpuni ratsionaalne, sest vanad naised tõepoolest ei oska hülgeid püüda aga koerad oskavad, jäi vanade meeste eriline roll hülgepüügikohtade tundmisel  mõnevõrra mõistmatuks. Mis erilist eelist vanadel meestel võrreldes elujõus hülgeküttidega hülgepüügikohtade tundmisel ikka olla saab? Hülgeküttimine rannavetes ei tundu ju mingite parameetrite järgi olevat võrreldav polüneeslaste paadiretkedega Vaikse ookeani mõõtmatul veeväljal, kus orienteerima õppimiseks kulub aastakümneid? See on ikkagi vaid hõimu liikmetele üldiselt tuntud hülgepüügikohtade külastamine.

Kuid ilmselt polnudki siin tegemist nende kohtade geograafilise tundmisega vaid millegi tunduvalt komplitseeritumaga. Millega täpsemalt, seda võib oletada Barbara Strauchi (B.S.) blogi lugedes.

Inimene õpibki kogu elu ja ei pea sugugi lollina surema
B.S. väidab oma blogis, et vastupidiselt senistele inimese vananemise kohta käibivatele stereotüüpidele muutuvad inimesed - nüüd juba 60 eluaastani küündiva keskea jooksul - paljudes võtmealades järjest targemaks. Kui noorte inimeste aju funktsioneerib paremini  keele ja induktiivse mõistmise alal, hakkab vanuse suurenemisega tugevnema argumentide kasutamise oskus. Samuti paraneb teiste mõistmise võime. Sellest tingitult vanemad inimesed näiteks tihti lihtsalt „teavad“, kas kedagi või midagi võib usaldada ning ka seda, millal on parem/õigem keelt hammaste taga hoida. Töösituatsioonis tähendab eeltoodu, et sel ajal kui nooremad kolleegid innukalt probleemi üle vaidlevad ja sellele pingsalt lahendust otsivad, formeerub vaidlusest mitte osa võtva  vanema kolleegi ajus  töötav lahendus. Vanad mehed Tulemaal lihtsalt „teadsid“ teistest paremini, kuhu kõigist teadaolevatest püügikohtadest konkreetsel hetkel tasub hülgeid otsima minna.
Tuleb välja, et lühiajalise mälu nõrgenemine ei olegi alati nii suureks kaotuseks, sest seda kompenseerib parem võime võimalikkust tajuda. Uuringud on näidanud, et vanem aju jõuab noorest kiiremini lahenduseni, kuivõrd ta on oma tegevuses võimalikule paremini orienteeritud. Asi on selles, et möödunud aastakümnete jooksul on inimajus formeerunud miljoneid lahenduste leidmise mustreid, mida inimesed sageli täiesti alateadlikult kasutavad. Seetõttu võibki inimestele  tunduda, et lahendusi „teatakse.“

Vananev maailm peaks nüüd hakkama rohkem tähelepanu pöörama kahele aspektile
Esiteks sellele, kuidas paremini ära kasutada vananevas ajus sisalduvat potentsiaali ja teiseks sellele, kuidas võimaluste piires seda potentsiaali suurendada. Tuleb tunnistada, et esimene küsimus on neist tunduvalt keerulisem kui teine, sest teisele on vähemalt pool vastust juba olemas. Veel mõni aeg tagasi arvati, et vananedes kaotab inimene 40% oma neuronitest. Nüüd nii enam ei arvata, sest inimene säilitab enamuse oma aju rakkudest. Küsimus on ainult selles, kuidas neid normaalses töökorras hoida. Ning põhiline lahendus on siin silmatorkavalt lihtne ja samas ka täiesti loogiline. Aju tuleb töös hoida või nagu eriteadlased elegantselt väljendavad – ta tuleb „tuua välja mugavustsoonist“.

Edu saavutamiseks peab vanem inimene sundima oma aju teisel moel kui noored, nimelt kasutama aju kõige keerukamat osa, otsmikusagarat, mis aitab fokuseerida, planeerida ja strateegiliselt mõtelda. Seda vananeva aju võimet  võetakse täiesti tõsiselt ja teadlased uurivad, kas on võimalik arendada selliseid videomänge, mis aitaksid hoida läbikäiguteid meie aju otsmikusagarate juurde avatud ja siledatena. Kuid ka ilma selleta aitab iga asi, mis sunnib meie aju tõsiselt töötama  ja uuega maadlema, seda töökorras hoida

Aju ei vaja niivõrd puhkust, kui tööd
Oma aju pingutades ei tohi unustada, et nii nagu süda, vajab ka aju hapnikku ja vere läbivoolu. Vana ettekujutus sellest, et lihastes toodetud kasvu faktorid ja toiteained ei satu aju vereringesse enam ei kehti. Parim, mida inimene saab teha oma keha kõige olulisemale osale – oma ajule – on oma keha intensiivne kasutamine.

On viimane aeg aru saada, et rahvastiku vananemisest tingitud probleeme pole võimalik lahendada mingisuguste innovatsioonidega pensioniskeemides ega ka pensionilejäämise ea korrigeerimisega vastavalt meie käsutuses olevale raha hulgale. Tõeline lahendus on inimese vaimse ja füüsilise tervise säilitamises ja inimestele nende vananemisel jõukohase, kuid väärtust loova tegevuse võimaldamises; oskuses säilitada, muuta ja uuendada inimese töövõimet läbi kogu tema elu.

See tõdemus sundiski finants- ja vananemisprobleemidega silmitsi seisva Inglismaa riiklikku infokanalit BBC esitama uudisena soomlaste ca kümne aasta tagust kogemust  UPM-Kymmene Tervasaari  tehasest, kus eesmärgiks oli luua sellised tingimused, et inimesed saaksid oma elust tavapärasest pikema aja tööd teha, hoolitseda töötajate tervise eest ja anda neile täiendavat väljaõpet ja toetust.

Muuseas kinnitab soomlaste kogemus sedasama, mida B.S. oma blogis väidab: inimeste füüsiline võimekus küll väheneb, kuid see-eest suurenevad nende mitmed  kognitiivsed võimed.

Vanem generatsioon probleemist võimaluseks
Olukorras kus 15 -65 aasta vanuses oleva tööjõu hulk arenenud riikides tuntavalt väheneb, on viimane aeg hakata õppima seda, kuidas anda inimestele igas vanuses sellist tööd, milleks nad just siis kõige sobivamad siis on. Vanemate inimeste töövõime kasutamisel on hea tahtmise ja oskuse korral võimalik palju ära teha - seda näeb näiteks Rootsi ja Islandi hõive struktuuri vaadates. Neis riikides on 55-65 aastaste hõivatus ca 80%. Siinjuures pole vanemate inimeste ülisuur tööhõive olnud kummalegi neist maadest majanduslikuks koormaks, pigem vastupidi.

0 kommentaari :

Postita kommentaar