kolmapäev, 13. aprill 2011

Hõbedane tsunami - mitte ainult Jaapanis


Jaapani analüütiku ja mõtleja Kosuke Motani arvates on majanduse selgroog rahvastik, sest vanuseline jaotus on majanduse jaoks palju põhjapanevam, kui seda tavaliselt arvatakse. Motani selgitab demograafiliste suundumuste najal Jaapani üha rohkem küüru vajuvat majandust ning miks sellest tardumisest on nii raske välja tulla. Äratuskellaks on olnud tsunami ja radioaktiivsus, aga see ei ravi kroonilisi nähtusi, millele Motani juhib tähelepanu.

Hoolimata Jaapani vananemise ekstreemsusest ja kultuurilistest eripäradest, on tõusva päikese maa Aasia tulevikutrendi näitaja ning õppelava kogu maailmale. Kosuke Motani väitel on tegu justkui haneparvega: nagu Jaapan ees, nii ülejäänud arenenumad Aasia riigid järgi. Et Eesti on Jaapanile sarnaselt keeleliselt ja võõramaalastele pigem suletud, siis on meie jaoks Jaapanil varuks ka lisa-õppetund: üleilmastuvas maailmas on keeruline lahendada vananeva ühiskonna probleeme, olles samal ajal maailmale suletud (jah, Eesti majandus on avatud, kuid seda ei saa veel öelda ühiskonna kohta).

Haneparve teooria Jaapani ja Singapuri näitel
Jaapani elanikkond on küll paarkümmend korda suurem kui Singapuris, aga Singapuri rahvastiku vanuseline läbilõige nägi 2005. aastal samasugune välja nagu 1990. a Jaapanis: mõned väiksed erinevused, kuid kuju on sama.


Singapuril on ainult paarkümmend aastat, et olla seal, kus on Jaapan praegu, sest singapurlaste keskmine oodatav eluiga on samuti üle 80 eluaasta.  Motani näidete põhjal järgivad ka teised arenenumad Aasia riigid Jaapani rahvastikuarengu mustrit. Erinevalt Jaapanist on Singapur osanud mööda loovida ühest vananeva ühiskonna karist: Singapuris peab iga generatsioon ise hoolitsema oma pensionisissetulekute eest, Jaapanis peab aga töötav põlvkond ülal pidama ühiskonna seeniore.

Olles ise jaapanlane, tunnistab Kosuke Motani, et Jaapanil on kanda topeltkoorem. Seeniorid on küll kõige jõukam, kuid ühiskonnale kõige kulukam vanuserühm, kelle tarbimine siseturul kõigele lisaks kahaneb, tüüpiliste suurtarbijate  35-50. aastaste earühm on Jaapanis õhuke ning nende sissetulekud on kultuuritraditsiooni tõttu madalad.

Jaapani beebibuumerite lugu
Majanduse ja demograafia seoseid tulevad ilmekalt esile, jälgides babyboomer'ite kulgu läbi aja ning vaatleb Jaapani majanduse käekäiku selle taustal. (Ülal lingitud prof. Motani loengut vaadaku kindlasti need, kes soovivad näha numbrite taga elu, ettekanne on ühtlasi hea näide sellest, kuidas numbreid eluliselt lahti seletada.)

1940ndate algus: Jaapani rahvastiku vanuseline jaotus oli nagu praegu Pakistanis, Afganistanis ja Kambodžas - sellest johtub ka nende riikide agressiivsus.
1950ndad: Teise Maailmasõja ajal Jaapani valitsuse julgustusel kahurilihaks sündinute ja pealesõjaaegselt sündinud babyboomer'ite arv küündis ca 20 miljonini. Algas nende retk 21. saj poole.
1960ndaid iseloomustas mässav noorus, kes polnud rahul konservatiivse valitusega ning keda ajendas protestima alateadlik hirm, et neil pole piisavalt tööd ja tulevikuväljavaateid.
1970ndad: Jaapanil õnnestus peaaegu kõigile beebibuumeritele leida tööd ja rakendust, sest Jaapan hakkas eksportima. Selleaegne valitsus tegi ka ühe väga suure vea - rajati ning tsementeeriti solidaarsusel põhinev pensionisüsteem, kus töötav generatsioon peab üleval pensionäre. Jaapani eksitus on just süsteemi jäikus, sest omas ajas oli otsus õiglane:  70+ vanuste põlvkonna vara hävines osaliselt sõjas, neil polnud piisavalt sääste ja paljud kaotasid sõjas oma lapsed.
1980ndad: eelmise kümnendi naftašokk elati kenasti üle (Jaapan tutvustas USA-le ja  kogu maailmale ökonoomsemaid autosid; kaizen, elektroonikatööstuse ekspordi kasv jääb sellesse aega), lisaks suurenes kodumaine tarbimine, beebibuumerid hakkasid peresid looma ning ostma kestvuskaupu.
1990ndatesse jääb Jaapani majanduslik tipphetk ning kinnisvara ja pangandusmulli lõhkemine. Motani toob põhjuseks, et neljakümndendates hakkab inimene maja ostma, vähemalt pooled babyboomerid tegid seda, sest ei pärinud kinnisvara vanematelt. Majandusmulli innustas asjaolu, et enamus nõudlusest andis tööd omamaisele tööstusele. Õitseng kestis lühikest aega, sest suur osa buumereid oli sündinud vaid mõne aasta jooksul peale II. maailmasõda.
Milleenium: beebibuumerite järglased sisenesid tööturule majandussurutise tingimustes, neid kummitas ühelt poolt tööpuudus ning teisalt vanemate pikenev tööiga. Beebibuumerid ise hakkasid vanuse kasvades vähem tarbima.
2010ndad: tööealise elanikkonna kahanemine viib paratamatult sisemaise tarbimise kokkutõmbumiseni, paljude beebibuumer-juunioride elu pärisosaks on madalapalgalised töökohad ning nõrk tarbimisvõimekus. Pensioniikka jõudvad seeniorid sageli ei jää pensionile. Pensionile jäävad beebibuumerid tarbivad senisest veelgi vähem. 70+ vanuserühma järsk kasv paneb pensionisüsteemi ja heaoluriigi suutlikkuse proovile.
2020ndate Jaapanis annavad tooni tööealise elanikkonna dramaatiline kahanemine, arvatavasti võõramaise tööjõu sissetoomine, beebibuumer-juunioride tarbimise langus. 75+ vanuses ultra-seeniore on ühiskonnas juba ligi 20 miljonit. 
2040: Jaapani rahvastiku vanuseline jaotus on vastupidine II ilmasõja eelõhtule, pendel on liikunud teise äärmusesse,  selle sotsiaalsed mõjud on väga raskesti prognoositavad. 



Et hõbedane tsunami ei osutuks halliks tuleviku argipäevaks
Motani arvates on kõige olulisem saada vananeva ühiskonnaga seotud probleemidest aru - mida varem, seda parem - ning asuda neid lahendama vastavalt oma kultuuritüübile ning majanduse võimalustele. Näiteks Jaapanis poleks praegu võimalik elutüdimuse eutanaasia nagu Hollandis, kuigi ajalooliselt tunneb Jaapan elueapiirangut ubasute. Alljärgnevalt noppeid prof. Motani loengutest.
  • Vältige sattumast SKP virvatulukese lõksu: ärge arvake justkui oleks SKP esmase tähtsusega, et  kui see kasvab, siis on kõik hästi ja hõivatus ning siseturu nõudlus tulevad sellele järele. Tegelikult tuleb aga jälgida demograafilisi suundumusi, pikas perspektiivis on see määrava tähtsusega.
  • Jaapani eksportiva tööstuse tootlikkus on väheneva rahvaarvu juures suurenenud, kuna töötajate arv kahanes ning koos sellega vähenes palgakulu, sest Jaapanis saavad vanemad inimesed reeglina rohkem palka kui nooremad; oma osa mängib automatiseerimine ning lisaks suunati osa tootmist Hiinasse. Suurenev eksport kasvatas vanemaealiste sissetulekuid, kes omavad sageli Jaapani suureksportijate aktsiaid. Sellest kõigest ei ole võitnud aga Jaapani jaemüüjad ja kodumaisele tarbimisele suunatud ettevõtted. Ehk Motani sõnadega: Jaapani demograafilise struktuuri juures ekspordi tõus ei too kaasa tarbimise kasvu. Sellest tuleneb siis ka Jaapani deflatsioon, mis pole tingitud rahapoliitikast (non-monetary deflation).
  • Vananev ühiskond pole muutumisaldis. Hääletamisprotsent on Jaapani noorte hulgas väga madal ning isegi kui see tõuseks, oleks väga raske midagi seadusandluses või seaduste vastuvõtmises muuta. (Tõenäoliselt põhineb see loogikal, et isegi kui kõik ca 41 mln 20-44 aasta vanust jaapanlast hääletaksid üksmeelselt, on nende vastas üle 63 mln valija, kellest enamus ei toeta enda heaolu kahandavaid otsuseid. NB! Jaapanis saab kodanik hääleõiguse 20. eluaasta täitudes).
  • Terviseteenuste tarbimise kasv ei korva tarbimise kahanemist ülejäänutes eluvaldkondades.
  • Õhtumaalaste väiksem keskmine eluiga ei tähenda veel Jaapaniga võrreldes madalamat tervishoiukulu, sest suur osa Euroopa ja USA tervishoiukulutusest langeb südame- ja veresoonkonna haigustele (alkohol, ebaõige toitumine, ülekaalulisus).
  • Jaapani eakate keeleprobleem: nad ei oska inglise keelt. Kui tuua ka seenioride eest hoolitsemiseks sisse võõralt maalt inimesi, siis need ei valda jällegi jaapani keelt. Väidetavalt pole ka beebibuumer juunioridega lood paremad, Jaapan on hoidnud nad oma riigis, kuna inglisekeelne haridus on Jaapanis olnud nõrk - las nad parem teevad omal maal odavaid töid.
  • Lühema keskmise elueaga ameeriklased tarbivad aga pensionieas jaapanlastest märgatavalt rohkem. Jaapanlased pole hedonistlikud, eriti sõjajärgne põlvkond ning nad tahavad kaua töötada.
  • Jaapanil on oma sisemine reserv naiste näol, kes on tööjõuturul alakasutatud ja pühenduvad peale abiellumist kodule.
  • Väljakutse on, kuidas Jaapani seeniore ning ultra-seeniore rohkem tarbima panna või siis lasta neil pärandada oma raha suurema tarbimisvalmidusega ülejärgmisele põlvkonnale  (just ülejärgmisele, sest järgmine põlvkond saaks päranduse keskmiselt 67 aasta vanusena.)
Kokkuvõtvalt: vananev Jaapan on nagu omamoodi reductio ad absurdum või inimkonna katselabor, kus proovitakse ära äärmus, et leida tasakaalukas kesktee. Jaapanit jälgides koorub välja kibedavõitu tõdemus, et vananev ühiskond ja selle teenindamisele orienteeritud elukorraldus on jäik ning aeglane reageerija muutuvale maailmale. Võib muidugi vaielda vastu, et aastal 2040+ pole väledust vajagi, sest maailm hakkabki aeglasemalt tiksuma. Praegused  noored ja vihased tärkavad turud on jõudnud küpseda, haritumaks ning rikkamaks saada, sest koos sellega tõuseb iga, mil soovitakse lapsi ilmale tuua ning kahaneb laste arv. Kas tasub valmis olla  "kortsuliseks kevadeks", kui tõmmata paralleeli 60ndate lõpus ökoloogilist kriisi ette ennustanud raamatuga "Hääletu kevad"? "Elu leiab võimaluse, tehnoloogia pakub lahenduse" ütlevad inimene-masin sümbioosi tulevikku uskujad. Igal juhul tuleb Jaapani näite varal demograafiat arengukavade ja prognooside tegemiselt palju hoolsamalt  silmas pidada, sest inimkonna praeguse tehnoloogilise taseme juures demography is your destiny.

    0 kommentaari :

    Postita kommentaar