neljapäev, 10. märts 2011

Kas Hiina kapitalism on ohuks vabale turumajandusele?


Viimaste aastate jooksul on saanud järjest selgemaks, et järgneva kümnekonna aastaga pööratakse paljud senised tõekspidamised siin ilmas pea peale. Kuigi Hiina edu ja tema hiiglaslikud finantsreservid on juba aastaid kogu maailma ökonomiste ja poliitikuid lummanud, on maailm alles nüüd hakanud praktikas nägema seda, kuidas ja milleks Hiina oma jõudu kasutada oskab ja suudab. Küsitakse, et kas tõesti on kapitalismi saatuseks see, et kommunistid ta lihtsalt ära ostavad ning et kas me ei peaks seda kuidagi takistama.

Hiinlaste majandusliku pealetungi ja raha tõttu hirmu ja lootuse vahel olevale vanale maailmale viskas uue kondi närimiseks möödunud aasta novembris Economist, väites tõelise liberaalina, et hiinlaste investeeringutes arenenud riikidesse pole mingit ohtu ning need on kasuks kõigile. Siiski on piisavalt ka neid, kes leiavad, et liberalismiga ei või minna absurdsesse äärmusesse. Alljärgnev vahendabki seda, mida asjast arvavad Chris Meyer ja Julia Kirby Harvardist.

Economisti muretus hiinlaste ekspansiooni ees põhineb veendumusel, ükski tõsine ettevõte ei soovi ega luba tekkida ülearu suurel, poliitika poolt kontrollitaval Hiina riigi osalusel, mistõttu riigid ei peaks Hiina kapitalile sisenemiseks takistusi tegema. Economist manitseb kapitaliste mitte kaotama usku iseendasse ja süsteemi, mida juhib kasum, mitte poliitika.

Chris Meyer ja Julia Kirby arvavad, et Economisti probleemiasetus ja käsitlus on põhimõtteliselt vildakad.
  • Esiteks, ei ole nad sugugi kindlad, et kasum ja mitte poliitika, peaks juhtima kõiki otsuseid. Selline väide on nende arust klammerdumine sureva Washingtoni Consensuse põhimõtete külge. Teoorias saab loomulikult käsitleda kasumit kui ühiskonna jaoks loodud väärtuse mõõtu, kuid praktikas on see väide õige ainult siis, kui sealjuures on kõik välismõjud õigesti arvesse võetud, kui olulise turujõu kohta käivad seadused toimivad efektiivselt, kui regulatsioonid kindlustavad elanike huvide täieliku kaitse. Reaalses turumajanduses viib kasum kui eesmärk ilma ülaltoodud nõuete täitmiseta väärtuse ülekandumise üksikisikutelt korporatsioonidele. C.M&J.K. väidavad, et kui tahetakse, et majandus teeniks lihast ja verest ning mitte paberist osalisi, peab kasumi motiiviga kaasnema selliste avalike hüvede nagu sotsiaalne õigus, jätkusuutlikkus või tervis rahuldamise nõue. 
  • Teiseks juhivad nad tähelepanu sellele, et ka kasumit taotlevates majandustes ei välista turumehhanism poliitilisi sekkumisi. Sest kuidas teisiti nimetada põllumajandussubsiidiumeid (kasvõi selleks, et toetada maisietanooli tootmist), subsiidiume naftatootjatele, otsuseid kord süüdistada ja teine kord jälle kaitsta Microsofti või finantsteenuste sektorit. Kas on tõesti võimalik väita, et need otsused ei ole poliitiliselt motiveeritud.
Siiski ei taha autorid ülaltooduga üldse väita, et tulevikus peaks maailmamajandus tuginema riigikapitalistlikule Pekingi konsensuse põhimõtetele. See, millega nad nõus ei ole, on see, et Economist niisugusel moel vastandab riiki ja turgu. Selline vastandamine on kunstlik ja eksiteele viiv. Esiteks nähtub ju ka Economisti enda materjalidest, et mitte kaugeltki kõik Hiina ettevõtete otsused ei tule Pekingist. Teiseks aga ei taotle ka USA enda ettevõtted seda, et neil oleks alati võimalik võistelda ideaalse konkurentsiga turul. Ning kui rääkida riigi ja turu omavahelistest suhetest, mida siis arvata sellisest riigi poolt suunatavast kapitalismist nagu Singapuris?

0 kommentaari :

Postita kommentaar