reede, 25. märts 2011

Kapitalism: mis on viltu läinud ja kuidas edasi minna

Arenenud riikide poliitikute ja majandusteadlaste hulgas ei ole hetkel just palju selliseid, kes saaks või söandaks öelda: „jätkame meile edu toonud majanduspoliitikaga“. Palju rohkem räägitakse tehtud vigadest ning mõeldakse sellele, mida oleks vaja ette võtta, et tulevikus sellist kokkuvarisemist ja kulukaid päästeoperatsioone enam ei tuleks.

Selle tööga ei tohi venitada, sest paraku on nii, et mida kaugemale jääb toonane kokkuvarisemise ja päästeoperatsioonide aeg, seda vähem tahetakse mõelda meid kriisi viinud asjaoludele.  Paljudel on juba praegugi tärganud lootus, et saab endist viisi edasi minna. Ilmaasjata, sest kriisi põhjustanud tegurid pole kadunud ja ka kriisi ennast pole maailm veel kinni maksnud. Lisaks sellele on meil silmapiiril uued ja veel kulukamad väljakutsed kui seda oli finantskriisist esmane väljatulek. Soovimatus ette vaadata on seda imelikum, kuivõrd praeguse kriisi üheks põhjuseks oli tulevikku vaatava kapitalismi asendumine „kvartalikapitalismiga“.

Alljärgnev vahendab seda, kuidas McKinsey tegevjuht Dominic Barton Harvard Business Reviews ja Iirimaa endine peaminister John Bruton Globalistis arutlevad kapitalismi tuleviku üle.

D.B. oli oma artikli kirjutamisele eelnenud 18 kuu jooksul kohtunud enam kui 400 äri ja valitsusjuhiga üle kogu maailma. Nendes vestlustes kogetu põhjal on ta veendunud, et maailm on viimase kolme aastaga nii palju muutunud, et vana moodi enam edasi minna ei saa. Tõusva Ida ja arenenud Lääne jõudude vahekorras on juba toimunud dramaatiline nihe, paljudes riikides tungib peale populistlik poliitika, kasvab sotsiaalne stress, globaalse governance (rahvusvaheliste institutsioonide nagu WTO ja IMF) süsteemis suurenevad pinged.

Ei tohi unustada ka seda, et rahva usaldus äri vastu langes maailmas ajalooliselt kõige madalamale tasemele juba kümmekond aastat tagasi. Kriis üksnes teravdas hõõrdumist äri ja ühiskonna vahel, mille tulipunktis on sissetulekute ebavõrdsuse suurenemine, rahulolematus suure tööpuuduse pärast ja eelarve defitsiit.

Ühiskonnas kasvavate pingete tõttu on D.B. arvates tõenäoline, et kui kapitalistid ise midagi ette ei võta, võivad valitsused hakata avalikkuse rahustamiseks ja püüdes ära hoida järgmist kriisi liigselt majandusse sekkuma.

D.B. on seisukohal, et asjad läksid majanduses viltu juba ammu. Peamiseks põhjuseks on tema arvates juba aastakümneid tagasi kompaniide juhtimise põhimõtetes toimunud muudatused, õigemini vead, mille läbi kapitalism kaotas oma tegevuses pikaajalise perspektiivi ja elab järjest enam lühiajalises maailmas nn. kvartalikapitalismis (quarterly capitalism). Seda on vaja muuta.
  • Esiteks peaks ettevõtjad ja omanikud loobuma liigse tähelepanu koondamisest lühiajalisele perspektiivile ja orienteerima oma ettevõtted pikaajaliste sihtide saavutamisele. 
  • Teiseks oleks vaja, et kapital hakkaks teenima peamiste huvipoolte – töötajate, hankijate, tarbijate, kreeditoride, kogukonna/ühiskonna ja keskkonna huve. Tuleb aru saada, et selline eesmärgipüstitus ei ole vastuolus ettevõtte kasumi maksimeerimise eesmärgiga; vastupidi, selline lähenemine on just oluline sellesama eesmärgi saavutamisel. 
  • Kolmandaks peavad riiklike ettevõtete nõukogud hakkama ettevõtteid juhtima samadest põhimõtetest lähtudes, kui seda teevad eraomanikud.
Ükski neist seisukohtadest pole uus. Muutunud on üksnes muudatuste pakilisus. D.B. ütleb otse, et kapitalistide ees on praegu selline valik: kas reformida kapitalismi ise või lasta kapitalismil endal ettevõtlust reformida. Kuid viimasel juhul saab see toimuma läbi poliitiliste meetmete ja ärritunud avalikkuse survel.

Selleks, et murda lühiajalisuse türanniat tuleb D.B. arvates alustada neist, kes pakuvad kapitali: need on pensionifondid, kindlustuskompaniid, investeerimisfondid, sovereign wealth fund`id (riiklikud investeerimisfondid), kelle käsutuses on kokku ca 65 triljonit dollarit ehk ümmarguselt 35% kogu maailma finantsvarast.

Illustreerimaks seda, kuidas investorite vaade tulevikule mõnekümne viimase aastaga on muutunud, olgu toodud järgmised andmed. Kui 1970. aastal oli aktsiate hoidmise keskmiseks ajaks seitse aastat, siis nüüd hoitakse ühtesid aktsiaid enda käes keskmiselt seitse kuud. 70% USA aktsiaturu käibest langeb aga hüperkiirusega treiderite arvele, kes hoiavad aktsiaid enda käes vaid mõned sekundid. Kui ümberorienteerumist lühiajaliselt perspektiivilt pikemaajalisele ei toimu, ootavad kapitalismi ees tõsised probleemid. On selge, et see üleminek pole kerge, sest institutsioonilised investorid peavad veel ennekõike omandama oskuse teha pikaajalisi investeeringuid. Ümber tuleks korraldada ka firmajuhtide töötasustamine, sest hetkel on 70% juhtide töötasust sõltuv firma lühiajalistest tulemustest.

D.B. teine käsk: teenida huvipooli ja rikastada omanikke, tundub olevat vastuoluline. Aga D.B. arvates on selline arusaam täiesti vale. Kirjutas ju Adam Smith juba oma raamatus“ The Theory of Moral Sentiments“ 1759. aastal järgmist: „Tark ja vooruslik on alati nõus sellega, et osa tema isiklikust tulust/huvist (intrest) ohverdatakse avalike vajaduste rahuldamiseks“. Tõepoolest, kui loobuda lühikesest perspektiivist, siis väärtuse loomise ja huvipoolte teenimise vahel sisemist vastuolu pole. Ratsionaalselt inimkapitali suunatud avalik raha aitab ju läbi kvaliteetsema tööjõu ja keskkonna maksimeerida ettevõtete pikaajalist tulu. Lühiajalises maailmas tegutsevatele investoritele sotsiaalsed initsiatiivid lisaväärtust loomulikult ei loo.

Ülaltoodus tundub kõik olevat loogiline, kuid ikkagi jääb üles küsimus, mis saab siis kui kapitalistid ei pea vajalikuks kapitalismi päästma hakata?

Paistab, et Iiri ekspeaminister John Bruton ei riski kapitalistidele endile täies ulatuses panust teha. Kuigi ka tema peab Lääne tänase kapitalismi põhiprobleemiks pikemaajalise vaate kadumist, näeb ta fookusi ja lahendusi mõnevõrra teisiti.

Ta toob välja järmised konkreetsed fookusvaldkonnad, millele peamine tähelepanu peaks keskenduma:
  • vananemine;
  • probleemid haridussüsteemis,
  • Lääne energia- ja toidumajandus; 
  • ressursside paigutamine kapitaliturgudel;
  • riigipiire ületavate kapitalivoogude järelevalve.
J.B. väidab, et viimastel kümnenditel ei osatud ühtegi neist probleemidest õigesti hinnata, sest raha jätkus ja et alles finantskriis sundis maailma neile probleemidele vajalikku tähelepanu osutama. Lahendamist nõudvate pikaajaliste probleemide mittemõistmine või ignoreerimine oli koguni nii suur, et nende arvel püüti lahendada hetkeprobleeme. Nii näiteks püüti mitmel maal noorte tööpuudust või valitsuse lühiajalisi finantsprobleeme lahendada varajasele pensionile jäämise skeemide abil. Selle tagajärjeks on nüüd defitsiitide suurenemine paljudes riikides ja raskused riiklike pensioniskeemide finantseerimisel. See asjaolu aga suurendab kontrasti eilse ja tänase generatsiooni pensionilejäämise ea ja tingimuste vahel, mis omakorda tekitab täiendavaid raskusi hädavajalike reformide läbiviimisel. Sama puudutab tervishoidu, haridust jne, mille korralduse jätkusuutmatus sai samuti püsida vajaliku tähelepanuta nii kaua üksnes seetõttu, et majandusse tekitati kunstlikult juurde lisaraha.

Uue olukorraga kohandumise peamiseks võtmesõnaks on haridus.
Euroopas ja USAs on väljaspool ebastabiilset ehitussektorit kvalifikatsioonita meestele jäänud vähe sellist tööd, mida ei saaks teha mitmeid kordi odavamalt Hiinas või Vietnamis. Kuni hariduses pakutu või saadu ei vasta arenenud maades tänasele majanduslikule reaalsusele, olukord hõivatuses ei saa paraneda.

Rääkides viimaste kümnendite jooksul suurenenud pingetest ühiskonnas tuleb arvestada ka sellega, et näiteks USAs on alates 1970. aastast töö produktiivsus kasvanud viis korda kiiremini kui palgad, et kui ettevõtte juht (CEO) teenis 1965. aastal 24 keskmise töötaja palka, siis 2007 aastaks oli see suhe kasvanud 275 kordseks, kusjuures töötasustamine toimub peaasjalikult lühiajaliste tulemuste alusel.

Uue kriisi vältimiseks on J.B. arvates vaja hakata majanduspoliitikat koordineerima kogu maailma ulatuses. Loomulikult ei saa see olema kerge. Praegu järgivad USA ja Hiina nõrga rahvusvaluuta poliitikat, mis muudab need valuutad euro suhtes allahinnatuks ja nende majandused seeläbi konkurentsivõimelisemaks. Selline olukord tekitab pingeid ja protektsionismi ega ole jätkusuutlik. Kapitali vaba liikumine üle riigipiiride peab jääma, kuid selle säilitamiseks vajab maailm riigipiire ületavat majandusliku governance, kes juhiks tähelepanu tekkinud tasakaalustamatustele enne, kui tekkivad mullid ja toimub nende lõhkemine. Rahvuslikud institutsioonid on siin võimetud.

Global governance tugevnemine tähendab loomulikult suveräänsuse mõningast loovutamist, mida Hiina ja USA just eriti meeleldi ei tee. Siiski saab kapitali vaba liikumist nagu ka liberaalset kaubavahetust säilitada üksnes omalaadse globaalse reeglitetegija ja nendest kinnipidamise kontrollija olemasolul. J.B. arvates pole siin isegi trahvide süsteemi vaja, sest õigeaegselt jagatud ja avaldatud informatsioonist peaks piisama. Kaasaegne kapitalism saab töötada üksnes siis, kui reeglite täitmine on kogu maailma ulatuses kindlustatud. Kui tähtis oleks üksnes vabadus, oleks Somaalia maailma kõige rikkam riik.

Lõppude lõpuks ei saa me lootma jääda ka sellele, et sotsialismi läbikukkumine aitab kapitalismi alati välja.

0 kommentaari :

Postita kommentaar