esmaspäev, 16. november 2015

Arenguidee eripreemia Kalamaja Avatud Kool

Helen Sabrak on „Noored kooli” programmi vilistlane ning osaline „Edu­ca­tion 4 Future” prog­rammis ja haridus- ja teadusministeeriumi koolijuhtide järelkasvuprogrammis. Praegu töötab Helen „Noored kooli” meeskonnas ning kuulub Kalamaja Avatud Kooli algatusmeeskonda. Uue kooli ettevalmistustöid tehakse vabatahtliku tööna ja usust idee vajalikkusesse.

Helen Sabrak, miks tekkis mõte luua Kalamaja avatud kool?
Algatusgrupis on kahesuguse taustaga inimesi. Ühelt poolt haridusinimesed: õpetajad, „Noored kooli” vilistlased, eri organisatsioonide käimatõmbajad Eestis, kes näevad haridusuuenduse vajadust seestpoolt ja tahaksid sellele kaasa aidata. Teisalt lapsevanemad, kes oskavad kas varasema kogemuse või ootuste põhjal öelda, millisesse kooli nad oma lapse panna soovivad. Mõte luua see kool Kalamajja tekkis põhjusel, et oleme ise tallinlased ja näeme, et sealne elanikkond kasvab, kool aga on väike ega mahuta kõiki lapsi. Teised lähimad koolid on kesklinnas, sinna võetakse vastu konkursi alusel. Leiame, et Kalamajas on ruumi veel ühele koolile.
Esitasite selle idee ka arenguideede konkursile, kuidas läks?
Pälvisime 5000 euro suuruse eripreemia, mida kasutame arendustööks. Lisaks kaasnes konkursil osalemisega palju tähelepanu. Huvi kooli vastu on juba eos väga suur, meile helistatakse ja küsitakse, millal saab lapse kirja panna.
Mis on selle kooli eripära?
Usume, et Eestisse on vaja kooli, mis viib terviklikult ellu muutunud õpikäsitust, toetades 21. sajandi oskuste arengut sügavate aineteadmiste ja laia silmaringiga. Kooli loojate unistus on, et seal käiksid koos eesti, vene ja muudest rahvustest lapsed. See on meie visiooni väga oluline osa. Tahame aidata kaasa avatud ühiskonna tekkele Eestis ning luua tingimused, et sellest koolist saaksid õpilased heal tasemel eesti, vene ja inglise keele oskuse.
Me ei plaani luua kindla pedagoogilise maailmavaatega kooli, vaid heas mõttes 21. sajandi peavoolu kooli, teisisõnu väga hea tavakooli. Meil on mõned eeskujud Londoni koolide seas, kus on osatud osavalt kombineerida aineõpetust ja projektiõpet. Eesmärk on kasutada võimalikult palju tõenduspõhiseid nüüdisaegseid õppimisviise ja õppekava ülesehitamise põhimõtteid. Töötame läbi haridusuuringuid Eestis ja maailmas, teeme koostööd ülikoolidega ning teiste partneritega Eestist ja rahvusvaheliselt, et rakendada neid õppimisviise, mis on end tõestanud. Näiteks keelekümblust, mille järgmine aste ongi kahesuunaline keelekümblus, mida Kanadas ja Šveitsis tulemuslikult rakendatakse. Kahesuunaline keelekümblus eeldab, et aineid õpitakse eri keeltes, järelikult õpiksid ka eesti lapsed mõnd ainet vene keeles. Loodame, et meil on piisavalt eesti ja vene perede lapsi, kes soovivad nii õppida, ning et suudame koolitada vajaliku hulga õpetajaid, kes suudavad seda väga heal tasemel ellu viia. Kindlasti tahame teha koostööd Tallinna ülikooli õpetajakoolituse tudengitega. Kalamaja kool võiks olla praktikakeskkond, mis inspireeriks noori õpetajaid sinna tööle tulema. Esialgu tahame alustada esimese kooliastmega ja järk-järgult kasvada.
Kas see tuleb era- või munitsipaalkool?
Oleme arutanud, et see kool võiks olla kättesaadav erinevate võimalustega peredele. Nii hakkas arenema idee, et kui omavalitsus on sellise kooli avamisest huvitatud ja näeb, et see aitaks linna koolivõrku mitmekesistada, oleks mõistlikum luua munitsipaalkool. Oleme juba kohtunud ning kohtume sel teemal veel Tallinna linnavalitsuse ja haridusametiga. Linnaametnikud on tunnistanud, et selles piirkonnas on lähiaastatel koolikohti juurde vaja, kuid see protsess võtab aega. Meie ideed nad tunnustavad, peavad seda väga julgeks ja väljakutseid pakkuvaks.
Samas usume, et kõike, mida me teha tahame, on võimalik ellu viia ka olemasolevates koolides. Uues koolis aga on võimalik kiiremini näidata, mis juhtub, kui koolipäev tavalisest erinevalt üles ehitada: panna õpilased rohkem grupitööd tegema ning jagada ainete õpiväljundid projektide vahel ära, et väheneks tunnitöö töövihiku ja õpikuga ning õpilased õpiksidki praktiliste projektide käigus. Tänu teistmoodi koolikorraldusele saab kogu õppe viia uutele alustele.
Idee ongi, et õpetajatel on klassi kohta kollektiivne tööplaan, mida nad ühiselt loovad ning teoks teevad. Algklasside puhul on see mõistagi lihtsam, suurem väljakutse on, kuidas korraldada seda põhikooli teises ja kolmandas astmes. Samas on hea näide 21. kool Londonis, kelle puhul on näha, kuidas nad tegelevad aineteüleste projektidega, mis kestavad terve õppeperioodi ning kus mitme aine õpetajad on hõivatud. Kalamaja avatud kool võikski olla esimene pilootkool, kust teised koolid saaksid elemente üle võtta ning käia vaatamas-õppimas.
Millal see kool alustab?
Me ei ole veel ühtki tähtaega paika pannud. Novembris on taas üks kohtumine Tallinna linnaga, nii et aasta lõpus oskame juba midagi täpsemalt öelda. Praegu tegeleb meie võtmetuumik – Artur Taevere, Kristi Rahn, Iiris Oosalu, Kadi-Maria Vooglaid ja mina ise – sellega, et õppekava järjest konkreetsemaks muuta ning jõuda ainekavade ning koolipäeva ja tunnijaotusplaani detailse lahtikirjutamiseni. Oleme huvitatud aktiivsete inimeste kaasamisest, kes sooviksid panustada kas uue kooli loomise ettevalmistusse või hiljem siin koolis töötades. Kõik, kes soovivad meiega ühendust võtta, on teretulnud.
Tiina Vapper 
Intervjuu on ilmunud Õpetajate Lehes (http://opleht.ee/26378-uute-koolide-tekkimine-on-seotud-vanemate-ootustega/)

reede, 23. oktoober 2015

Rohkem koostööd viib edasi - uus IKT tippkeskus

Füüsikast on vast kõigile tuttav, et süsteemi viimiseks uuele energiatasemele on vaja impulssi väljastpoolt süsteemi. Elektron absorbeerib kvandi ja „hüppab“ järgmise, kõrgema taseme orbiidile. Ehk teistpidi öeldes, kui otsida lisaenergiat süsteemi seest, siis sealt seda ei leia, kirjutab Eesti Arengufondi IKT valdkonna juht Raul Ennus.
Tuues selle paralleeli majandusteadusesse üle, saab niimoodi kirjeldada nn surnud ringe. Näiteks, ettevõtetel pole raha, et rakendada uusi tehnoloogiaid. Kuna uusi tehnoloogiaid ei rakendata, on tootlikkuse efektiivsus ja loodav lisandväärtus madal ning vabu vahendeid investeeringuteks ei teki ka.
Üks värske uudis ja väga hea eeskuju, kuidas näiteks akadeemilist ökosüsteemi uuele tasemele viia, on uus ITEE - Digitaalse võrgustunud majanduse tippkeskus. ITEE on Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Edinburghi Ülikooli ühine initsiatiiv luua Eesti riigi IT taseme ja Edinburghi teadusvõimekuse baasil Eestisse uus rahvusvaheline info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) tippkeskus. Edinburghi partnerülikooli professor Steve Renals tõi ITEE huvirühmade otsustajate koosolekul hea näite, mis väga lihtsustatult on järgmine: et saada ülikooli häid professoreid, on vaja muu hulgas ka hea potentsiaaliga doktorante. Selleks, et meelitada ülikooli häid doktorante, on tegelikult vaja ka häid professoreid ja muud hästi toetavat ökosüsteemi. Ka justkui surnud ring – pole ühtesid ei leia hästi ka teisi ja vastupidi. Samas ITEE näol loodud kolme ülikooli koostööliiduna on võimalik anda süsteemile tugev väline impulss ja viia süsteem kõrgemale orbiidile – parandada ökosüsteemi, muuta oma ülikoolid korraga rohkem atraktiivseks nii professoritele kui doktorantidele. Rääkimata ITEE eesmärgist läbi ühise tippkeskuse initsiatiivi luua tõhus  platvorm finantsvahendite kaasamiseks erinevatest rahvusvahelistest fondidest ja meetmetest ning tippkeskuse põhieesmärgist – aidata kaasa tippteaduse loomisele.
Kui liikuda siit edasi Eesti ettevõtlusmaastikule ja vaatleme näiteks IKT või laiemalt erinevate tehnoloogiate rakendamise määra ettevõtluses, on ökosüsteemiks meie tänased vähese investeerimissuutlikkusega ettevõtted, siseriiklikult keskmise aktiivsusega koostööd (so omavahel ja kohalike ettevõtete suunal) tegevad ülikoolid ja vähene teadmussiire ülikoolide ning ettevõtete vahel. Ehk samuti surnud ring. Ettevõtetel pole kapitali, et kaasata ülikoole, ülikoolidel pole laialdast huvi kohalike ettevõtete vastu, sest neist pole rakendusuuringute tellijaid. Ja kuna uut kapitali süsteemi niimoodi ei teki, jääb olukord vinduma ja ülikoolid teevad pigem koostööd paremini kapitaliseeritud rahvusvaheliste ettevõtetega.
Mis võiks olla see väline impulss, mis viiks samaaegselt – sest ainult nii on võimalik, nagu selgitasime eespool – ettevõtete tehnoloogiarakendamise „süsteemi“ uuele, kõrgemale orbiidile?
Kõrgtehnoloogia rakendamise osas võiks olla selleks tänase teadmussiirde maastiku tugevdamine läbi ühiste initsiatiivide toetamise. Teatud funktsioonides (nagu näiteks ideede ja avastuste kommertsialiseerimine ning tootestamine) ühised lahendused, kuhu kaasata ka rahvusvahelise kogemusega tippeksperte ja investoreid, suudaks pakkuda süsteemile lisatuge ja uut kvaliteeti. Kõrgtehnoloogia rakendamise teema alla kuuluks ka tööstus 4.0 kompetentsi aktiivne arendussuund.
Kesktaseme tehnoloogia rakendamise osas sellise taseme teadmussiirde impulsist pole aga kasu. Ettevõtted, mis täna on mahuka inimtöö või minimaalse tehnoloogia rakendamise tasemel, ei hakka järgmine päev tööstus 4.0 kõrgtehnoloogiat rakendama. Seda ei juhtu vähemalt lähima 10 aasta jooksul - see tehnoloogia jääb täna veel liiga kalliks (kindlasti on siinkohal erandeid). Nende ettevõtete jaoks on vaja teisi hoobasid. Mis need täpselt on, seda peaks ütlema näiteks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis vaikselt arenev tööstuspoliitika.
Ligikaudu nädal tagasi esitletud Eesti juhtimisvaldkonna uuringust saab välja lugeda, et rahvusvahelistumine ja innovatsioon kui eesmärk, on juhtide seas veel madalam, kui oli 5 aastat tagasi. Kas põhjuseks on juhtide teatav läbipõlemine? Majanduslanguse tagajärg, kus enamik katseid välisturgudele minna kukkus läbi ja mis veel halvem, mitmed olemasolevad ekspordiskeemid langesid kokku? Pettumine ebaõnnestunud katsete tõttu? Riikliku toe ebapiisavus ja usu kadumine ekspordi võimalikusse? Raske öelda, aga kindlasti on see teema, mis vajab põhjalikumat analüüsi.
Kui soovime süsteemis muutusi esile kutsuda, on vaja tugevat impulssi. ITEE tippkeskuse loomine on hea näide kuidas leida lisaenergiat väljastpoolt süsteemi. Kuid suur töö on veel ees, aga vähemalt hea algus on tehtud. Kutsun siinkohal kõiki seda algatust toetama.

pühapäev, 11. oktoober 2015

Neljanda tööstusrevolutsiooni käivitamine

Järgnev ei ole utoopia, vaid käegakatsutav reaalsus: köögimööbel kujundatakse koos disaineriga, kes ühel hetkel vajutab arvutis tellimisnuppu ning seejärel teevad kogu töö ära tootmisseaded ilma inimese sekkumiseta.

Arvutid lepivad ise kokku, milliseid materjale kust tellida ning kuidas tööprotsessi kõige paremini korraldada. Disainerilt saab klient teada, millal tellitud köök valmis ning mööblipaigaldaja kalendrisse läheb automaatselt aeg, millal tuleb minna kööki paigaldama.

Intelligentsele tootmisele keskenduv neljanda tööstusrevolutsiooni haare läheb köögist palju kaugemale. Täiesti mõeldav on järgmine stsenaarium: seni on Euroopa ettevõte tootnud Hiinas, sest seal on tööjõud odav, kvaliteet rahuldav ning tootmiskulud talutavad. Kui nüüd astub ettevõte järgmise sammu ja laseb roboti mobiiltelefone või muud elektroonikat kokku panema, siis kas ta investeerib Hiinasse?

Suure tõenäosusega kolib ta tootmise ringi, oma kodule lähemale, odava tööjõu juurest ära sinna, kus inimeste haridustase on kõrgem. Juba on märke, et Aasia kasvavad kulud ning Euroopas pakutav oskusteave on pannud ettevõtteid tootmist Vanale mandrile tagas kolima. Näiteks Norra üks suuremaid mööblimüügikette Skeidar Living Group kavatseb tänavu 70 protsenti tootmisest kolida Hiinast Leetu. Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu juhatuse esimees Meelis Virkebau sõnul võiks Hiinast tootmise tagasikolimisest võita meie rõiva- ja tekstiilitööstus.

Järgmine ülesanne ongi, kuidas oma tootmist robotiseerida nii, et Hiina asemel võiks vabrik asuda hoopis Eestis, kus robotid toodavad meie inimeste välja mõeldud ja kõrge lisandväärtusega kaupu. Arengufondi ülesanne on märgata võimalusi ja olla muutuste käivitaja. Tööstuse automatiseerimine on omamoodi „raputav innovatsioon” (disruptive innovation), mis muudab märkimisväärselt majanduse ja turu toimimise seniseid põhimõtteid. See tähendab, et neljas tööstusrevolutsioon on ettevõtjate jaoks eelkõige mõtteviisi ja juhtimise väljakutse.

Muutuste läbiviimine on pikk ja riskantne projekt ning riik saab siin aidata ettevõtetel maandada riske, olla hea kaasinvestor, usaldusväärne partner. Kogemus näitab, et lihtsalt toetustena raha andmine ei anna soovitud tulemusi. Arengufond on tänaseks juba üle seitsme aasta investeerinud alustavatesse tehnoloogiaettevõtetesse ja näinud, et raha kõrval on kriitilise tähtsusega just paindlikkus, oskus vajadusel kiirelt otsustada, rahvusvahelised investorsuhted ning tugi parimate teadmiste leidmisel maailmast. Riigi toetus peabki keskenduma nendele elementidele ja olema abiks omanikele ja juhtidele, et nad saaksid reformida ettevõtteid vajalikus suunas.


Neljas tööstusrevolutsioon võib küll tähendada meile seni tuntud maailma lõppu, kuid samamoodi on ta ka uue maailma algus. Kas poleks tore, kui eestlased suudaksid selliste muutustega kiiremini kaasa minna kui teised riigid. Hea näide on Tartu õpilasfirma oma puidust korpusega käekellaga Wooch, mis maailmas populaarsust kogub ja on jõudnud Itaalia peaministri randmele.

Pirko Konsa
Arengufondi juhatuse esimees

kolmapäev, 7. oktoober 2015

Neljanda tööstusrevolutsiooniga on tõsi taga

 Minu lapsepõlves lüpsti lehmi poolkäsitsi, lihtsate lüpsimasinatega. Tänapäeval on see suurtes farmides mõeldamatu ja kogu töö teevad ära lüpsirobotid. Samasugune muutus ootab meid ees ka tööstuses – vabrikutes, kus täna töötab sada inimest, jätavad masinad peagi alles kümme või viisteist.

Eesti seisab koos ülejäänud maailmaga hetkel uue, järjekorras neljanda tööstusrevolutsiooni lävel. Loogika on lihtne: 19. sajandil toimunud industrialiseerimist peetakse esimeseks tööstusrevolutsiooniks, teine tööstusrevolutsioon tuli koos tehaste elektrifitseerimisega ning kolmas oli 1970ndatel toimunud digitaalne revolutsioon, mil tehastesse ilmusid robotiseeritud tootmisliinid.

Nüüd on elu edasi läinud ja neljas revolutsioon tähendab intelligentset tootmisprotsessi, mille keskmes on tehased ja tugiorganisatsioonid. Need suudavad juhtida iseseisvalt tootmist, sisenditega varustamist ja muid põhiprotsesse, nii et kogu väärtusahel on automatiseeritud ning ei nõua inimeste poolt „käehoidmist“.

Meil ei ole mõtet peita pead liiva alla ja loota, et see muutus läheb meist mööda. Ei lähe. Aga see võib olla meiesugusele väikesele ja hea IT-mainega riigile ülihea võimalus, kui vaid meie ettevõtted suudaksid muutustega esimeste seas kaasa minna, mitte jääda oma mõtteviisilt eelmisesse, 20. sajandisse.

See väljakutse ei ole mitte tehnika soetamise, vaid juhtimise ja mõtteviisi muutmise küsimus. Usun, et paljusid Eesti omanikele kuuluvaid ning nutikale majandusele keskendunud ettevõtteid köidab neljas tööstusrevolutsioon. Mida rohkem on meil kohalikke omanikke, kes tahavad ja suudavad investeerida uut tüüpi tootmisesse ning võtta otsuseid vastu kiiresti, seda rohkem jääb Eestisse lisaks makstavatele palkadele ka kasumit.

Aga mis saab inimestest, kelle töö masinad ära teevad? On paratamatu, et teatud tüüpi töökohad kaovad ja seetõttu peaksime hea seisma selle eest, et asemele tulevad uued, kaasaja vajadustele vastavad ametid. Kuna odavaks allhankemaaks jääda ei ole meil õnneks võimalust, siis tootmise Eestis hoidmise ainus võimalus on tööstuste robotiseerimine. Samuti peaksime mõtlema sellele, milliseid uusi töökohti loob uus olukord tööstussektoris ning unustada ei tohi, et kui tootmine on automaatne ja lihtne, muutub aina tähtsamaks see, mida ja kellele me toodame.

Pirko Konsa
Arengufondi juhatuse esimees


neljapäev, 1. oktoober 2015

Climate-KIC Accelerator: VEGGIERADAR

During September we introduced the awesome participants of the Climate-KIC Accelerator programme who made it to Stage 2 (read more about the accelerator here: http://www.arengufond.ee/en/startup-estonia/overview/cleantech/ ).


Finally, we have made it to our last Accelerator team - VeggieRadar. Six food enthusiasts – Allan Laal, Jekaterina Tint, Ingrid Hermet, Hans-Erik Põldoja, Raigo Lilleberg, and Jüri Andrejev – aim to provide everyone with fresh local food. Creating a platform where people can buy food from local growers and producers, they solve a problem for both sides. On the one hand, people who want to consume local food do not often have the opportunity or the necessary information. On the other hand, for local producers, it is complicated to reach a wide range of clients. VeggieRadar steps in to connect the two sides on an online platform. The result? Increasing production and consumption of local food can significantly lower the CO2 emissions from the food industry. Just as Airbnb is making life harder for hotels, VeggieRadar will soon step on the toes of grocery stores and help our planet at the same time.